umberilma.ee

Froala

32. etapp, Chiloe saarestik - Puerto Montt 08-11.04.2022

Tuesday 24 May 2022 16:51

8-11.04

Chiloe saarestik on Tšiillaste hulgas kõige populaarsem purjetamise sihtpaik. Siin ei ole vaja enam ennast ööseks pikkade otstega maa külge kinnitada, piisab ankrust. Sageli on purjepaatidele pandud ka poisid.


Saare ümbruse vaated meenutavad lõuna-Eesti kuppelmaastikku oma karjamaade, lehmade, põldude ja metsatukkadega mäeküngastel. Ainult et orgudesse on valatud palju vett ja moodustunud saarekeste vahel saab paadiga sõita.


Aegajalt koguneb saarte vahele udu, mis on kaugelt vaadates kaunis aga mille sees tuleb liikuda ettevaatlikult, sest saarekeste ümber liigub palju väikeseid kalapaate. 


Samuti on palju lõhe ja merikarpide kasvandusi. Mõned saared on meie üllatuseks plotteri kaardil tähistamata!

Lõhekasvatused on reeglina korralikud kapitaalsed rajatised, mille hulka kuulub ka pontoonidel elumaja.


Karbikasvatused on populaarsed merilõvide seas, kes suudavad mingi nipiga ennast kasvanduse poide peale ukerdada ja siis mõnulevad seal päikese käes.


Kõikjal on palju linde. Põnevamad on ehk musta kaela ja punase nokaga valged luiged ja väikesed kullilised.


Tuleb välja, et seni kohatud lennuvõimetutest mootorpartidest (Fuegian Steamer Duck) on olemas ka lendav versioon (Flying Steamer Duck). Neid viimaseid on näha just siinkandis.

Mereelukatest tegime lähemat tutvust pikorokodega, kes kasvatavad omale elamiseks selliseid vahvaid väikese teekannu sarnaseid karpe.

Kalaturul nägime neid ka elusast peast sest, nagu kõike muudki, kasutatakse ka neid loomakesi toiduks ehkki ka nemad võivad kanda ohtlikku Red Tide't.

Admiralid tegid meile ühes ankrupaigas toreda üllatuse ja kutsusid sööma kohalikelt kalameestelt ostetud merisiile (sea urchin). Uus maitse vajab pisut harjumist aga tegelikult olid päris head.


Mitmel saarel sõitsime kohale jõudes tingiga maale ja tutvusime kohaliku elu-oluga. Surnuaiad on siin päris põnevad. Haudade ümber oleks paigutatud justkui väikelaste varbvoodid ja sisustatud ohtrate kunstlilledega.

Kirikud on kõikjal väikesed puidust ehitised. Avatud on nad harva. Kirikuid ja surnuaedu kaitstakse loomade eest aedadega, kuhu inimene saab ronides üle aia ehitatud puidust trepi - väga nutikas:)

Loodus on väga mitmekesine. Kui Eestiski kasvavad põldmarjad välja arvata, siis hämmastas, et ükski taim ega puu ei sarnane Eesti looduses leiduvatele ehkki kliima on meil ju kaunis sarnane.


Kauniste punaste õitega põõsa kohta rääkis Francisco, et see on tegelikult kahjurtaim, mis kasutab tema läheduses kasvavate puude toitaineid ja suretab need pikapeale välja.


11-15.04

11. aprilli pärastlõunal sisenesime lõpuks oma Patagoonia seikluse lõppsihtpunkti - Puerto Montti sadamasse. Sissesõidu kohta käiv plotteri kaart oli taas lõika&kleebi meetodil kasutuskõlbmatuks tehtud.

Admiralid läksid kohe tankima ja meie nende järel. Ise me lihtsalt poleks üles leidnud seda väikest tankimispontooni, mis oli hoolikalt peidetud hiiglaslike ookeanilaevade vahele:)


Mischiefi kodusadam oli kohe tankimiskoha vastas, meie pidime enda omasse mõned miilid sõitma. Club Nautico Reloncavis juba oodati meid, sest naine oli sadama manageriga WhatsUp'i kaudu enne suhelnud. Meie sadamas on kõik väga hästi korraldatud. Otsad võeti vastu ja aidati kinnitada. Elekter, vesi, korralik sadamahoone koos suurepärase kuid odava restorani ja hubase hea internetiga kaminaruumiga. Kaasaegsed dušširuumid ning kõik pesu pesemiseks ja kuivatamiseks tarvilik samuti olemas. Ühesõnaga maapealne paradiis võrreldes sellega, kust me tulime:)


Inglise keelt paraku sadamakontoris ei räägita aga ega kõike head korraga saagi:) Naine informeeris Armaadat meie kohalejõudmisest, ajas sadamakontoris asjad korda ja suundusime mehega restorani nautima Cesari salatit ja klaasikest valget veini. Justkui muinasjutt tundus see kõik:)

Õhtuks oli Jorge meile naise palvel restorani kinni pannud. Tarvis tähistada meie õnnelikku kohalejõudmist, naise sünnipäeva ja tegelikult ka viimast koosolemist, sest juba järgmise päeva varahommikul läks Francisco ja Juani lennuk Santiagosse. Jorge pidi veel mõneks päevaks jääma jahti korrastama.

Õhtul kell 8 olid admiralid meil autoga sadamas vastas ja naine sai kätte ka oma esimese sünnipäevakingi - langevarju! Sellest on meil plaanis teha omale üks korralik suur tormiankur:)

Restoran oli suurepärane ja kuuldes, et naine tähistab seal oma sünnipäeva, tegid selle töötajad naisele toreda üllatuse - väikese külmutatud maasika vahukoore tordi!

See maitses jumalikult!

Ja tuleb nentida, et sõprade keskel vanemaks saamine on täitsa vahva:)

Kes oleks võinud arvata, et leiame siit asustamata Tšiili arhipelaagist omale nii toredad sõbrad! Suur- suur aitähh teile Jorge, Francisco ja Juan!!!