umberilma.ee

Froala

31. etapp, Golfo de Penas - Melinka, 31.03-7.04.2022

Saturday 16 April 2022 15:54

31.03

Alustasime sõitu kl 8. Vihma sadas. Kuna williwanide tsoon on enam-vähem läbi, otsustasime pimini topi peakohale tõmmata. Läks kohe kordades mõnusamaks:)

Mõõnaaegne slack muutus 1,5 tunniga 4,5 knotsiseks toetavaks hoovuseks!! Jumal tänatud, et toetavaks. Oleksime siin seisnud sellise vastuhoovusega. Praegu aga liikusime edasi ulmelise 10 knotsiga. Mööduvad meremärgid olid tugeva hoovuse tõttu 45 kraadise nurga all:)

Pool tundi hiljem oli kõik läbi. Hoovus jäi taas ca ühe knotsi piiresse ja tiksusime edasi ca 6 knotsiga.

Selles kandis on palju kalakasvatusi - lõhe on peamine, mida siin kasvatatakse. Vee peal käib hirmus sagimine - näha saab kõike, alates suurtest sõjalaevadest ja cargo shippidest kuni väikeste kalapaatideni.

Kui oleme jõudnud oma planeeritud ankrupaika, aerutab meie paadi juurde kohalik vanamees ja pakub värskelt püütud krabisid. Anname talle kaks pakki punast veini ja saame vastu ämbritäie sõralisi.


Vanamees on silmnähtavalt rõõmus ja võtab suuna Mischiefile. Naine kutsub Mischiefi ruttu raadio teel välja ja annab märku, et ostsime vanamehelt koguse, millest piisab meile mõlemale. Ärgu rohkem enam võtku.

Vahtisime oma krabisid ja saime kiiresti aru, et tegelikult ei oska me nendega midagi peale hakata. Naine võttis taas Mischiefiga ühendust ja tegi ettepaneku, et võtame krabid ja veini kaasa ning tuleme nende juurde. Jorge tervitas meie initsiatiivi ja nii saime admiralidelt oma elu esimese krabide keetmise ja puhastamise koolituse:)

Saime kinnitust, et krabidel keha piirkonnas söödavat liha pole. Süüa kõlbavad ainult jalad. No ikka väga keeruline on sealt tugevate kõva kestaga sõrgade seest liha kätte saada. Suurest ämbritäiest krabidest sai ainult kaks väikest kausikesetäit krabiliha. Täiesti mõttetu toidu hankimise energia kulu ja toidust saadava tulu suhe! Viimane kord, kui vaeseid krabisid kiusame.


1.04

Täna mingit erilist sõitmist pole - ainult paarkümmend miili diagonaalis üle Moraleda kanali Puerto Aguerrasse. Seal meid juba oodatakse kohalikus väikeses sadamas - Jorge on meile kai kohad broneerinud. 

See on väga armas ja asjalik koht - ujuvkaidelt saab maale hubasesse sadamahoonesse, kus on kaasaegne ja puhas kaminaruum koos kööginurgaga ning dušširuumid. 


Saab pesta pesu ja täita paagid värske veega. Elektrit ja kütust küll ei ole aga see on väike mure võrreldes ootamatult süllekukkunud tsivilisatsiooni hüvedega - see on meie esimene kaikohaga sadam peale Ushuaiat. Kaikoht maksab vaid 25 eurot ööpäeva eest!


Sadamat peab asjalik Puerto Monttist pärit noormees, kellel on ka endal purjekas ja kaater. Tal on meie üle tõeliselt hea meel - oleme tema sõnul esimesed eestlased selles sadamas. Räägime talle oma missioonist ning meie jahtklubist Eestis ja kingime mälestuseks Tallinna jahtklubi kleepsu. Ta on selle üle siiralt õnnelik!

Saarel asub kolm küla ja nendes kokku elab ca 1200 inimest. Ehkki saar on väike (jalutame ca tunniga selle ühest otsast teise) on seal autotee ning tundub, et pea igas teises majapidamises on ka korralik auto! Liiklus kolme küla ühendaval teel on üllatavalt tihe.

Samuti on saarel palju hulkuvaid suuri koeri. Sadama läheduses leidub mitmeid väikesi poekesi ehk minimarketeid. Surnuaed on eraldi saarel.


Naine ronib küla kõrval asuva mäe otsa, kust avanevad suurepärased vaated ümbruskonnale. 


Edasi maitsev lõunasöök kohalikus restoranis, mis meenutab välimuselt küll nõuka-aegset sööklat, ent hind korraliku lõheprae ja veini eest on naeruväärne - 8 eurot! Kohalik perenaine on väga uhke oma pliidi üle. Selletaolised on juba aastasadu olnud Tsiili rahvusköögi ehteks.

Õhtupoolikul võtame ette jalutuskäigu teise saare otsa. 

Avastame sealt kalalaevade putitamise lahe, vastrenoveeritud korraliku lennujaama ja suure koolimaja ning hulga rõõmsameelseid kohalikke pontsakaid lapsi:)


Hilisõhtul istume kõik sadama kaminaruumis ja üritame internetti saada. See on paraku olematu kiirusega ja nii lobiseme niisama ning tunneme end hästi.

Öösel tõuseb tugev põhjatuul aga kai ääres on jahid kenasti kaitstud. Suurepärane peatuspaik! Soovitame soojalt kõigile, kes peaks kunagi sinnakanti sattuma!

2-3.04


Stardime alles kella 11 paiku, sest järgmine vahepeatus Puyuhuapi kanalis pole kaugel - vaid 35 miili. Puyuhuapi kanal ise on kaunis ja maaliline oma kõrgete vihmametsadega kaetud mägede ja kümnete kui mitte sadade koskedega. Vihma sajab suurema osa ajast ja pilved varjutavad mäetippe aga pilveaukudest vilksatab isegi liustik koos sellest alguse saava korraliku kosega. Tõeline indiaanlaste maa - Puyu indiaanlased on olnud siinsed ammused asukad.

Õhtuses ankrukohas korraldame admiralidele Tactical Foodpacki toodete tutvustuse ja degustatsiooni. Nad on meeldivalt üllatunud sellest, kui head need toidud on ja tunnevad siirast huvi nii Tactical Showeri kui ka muude toodete vastu.

Järgmisel hommikul stardime varakult ja oleme juba kella 12ks Bahia Doritas asuvas loodusliku termaalvee basseinide SPA-s. SPA juurde kuulub ka hotell ja see on kõik. Mingeid muid hooneid ega asustust selles kohas pole. Teid samuti mitte. Ligi pääseb ainult kanalilt. Lähim asula on 7 miili kaugusel. Tõeliselt exclusive!


25 eurot maksab SPA poi kasutamine üheks ööks. 30 euro eest lunastame SPA pileti koos hommikumantli ja rätikuga. 


Edasine on juba puhas nauding erineva temperatuuriga basseinides (lisaks välibasseinidele on olemas ka sisebasseinid, mille vastu me tõsi küll erilist huvi ei tundnud).



Kui kuumavee basseinis liiga palav hakkab, saab ennast ka jahutada ca 10kraadises kanalivees … (seda võimalust kasutas küll ainult naine:)


Õhtusöök hotelli restoranis on samuti imemaitsev. Väljas on juba pime, kui ronime lõpuks kõik rahulolevalt meie jullasse (admiralide oma üle kahe inimese ei mahuta ja kasutame seetõttu liikumiseks meie oma) ning Veiko teeb aerusporti ja jagab reisiseltskonna jahtide vahel laiali. Oluline on seejuures alati, et topi tuli põleks, sest muidu on ikka väga keeruline jahte pilkases pimeduses vee pealt üles leida:)

4.04

Hommikuks leppisime kokku väikese matka vihmametsas. Korjame Francisco Mischiefilt peale ja sõuame taas kaldale. Võimatu on mitte märgata pontoonsildade käsipuudel kükitavaid põnevaid linde. See näiteks varitseb kala ja kui näeb mõnda vee all, siis pikeerib otse vette sukeldudes vajadusel mitme meetri sügavusele. 


Märgistatud rada algab basseinide lähedusest. Umbes 1,5 tunniga peaks jõudma läbi vihmametsa rajatud raja väikesesse randa. Üpris künkliku kitsa raja ümber on moodustunud tihe taimedest tunnel. 


Iga natukese aja tagant on kosta koskede kahinat ja solinat. Sild viib üle ühest üsna laiast kosest. Rada meie jalge all on enamasti väga mudane ja läbitav vaid kummikutes.

Taimestik on fantastiline! Palme küll pole aga vihmametsa nime kannab see mets igati õigustatult. 


Umbes tunni pärast läheb metsaalune kuivemaks ja oleme jõudnud maagilisse Candolate kasvupaika. Kahjuks peame ajapuudusel tagasi pöörduma.

Naine teeb tagasi jõudes veel tulise veega välibasseinis kiire supluse ning ongi käes aeg lahkuda. Puyuhuapisse on 7 miili ja see möödub kiirelt. Puyuapis ei ole Armaadat. Naise nõudlik kutsung "Puyuhuapi Radio, Puyuhuapi Radio" jäi seetõttu hüüdjaks hääleks kõrbes...

Randume korralikul sadamakail - olemas on nii elekter kui ka vesi (ööpäev maksab ca 30 euri). Kohalik naisterahvas, kes võtab külalisi vastu sadama omanike äraolekul, pakub meile oma autoga küüti külla. Loobume lahkest pakkumisest jalutuskäigu kasuks.

Külas elab taaskord umbes 1000 elanikku ja see asub kuulsa kogu Tšiilit lõunast põhja läbiva autotee Carretera Austral ääres (see viibki Tortelli). Siinkandis rohkem teid pole.


Puyuhuapi tähendab tõlkes Puyes Land (Pujude maa). Kohalikud elanikud (indiaani verd) on silmatorkavalt lühikesed nagu päkapikud, ulatudes naisele vaid rinnuni st ca 150-160 cm.

Küla on tuntud siin elanud sakslaste järgi, kes pidasid siin aastakümneid vaibavabrikut (tooraineks lambavill) ja edendasid kohalikku elu rajades ka autotee lähimasse põhjapoolsesse asulasse. Osad majad on seetõttu väidetavalt saksapärased.

Küla keskväljaku kõrval on Rayuela mänguväljak. Seda mängivad eeskätt täiskasvanud mehed. Eesmärk on metallist kuul visata etteantud kohast võimalikult täpselt savikasti. Pealtvaatajatele mõeldud kohad viitavad sellele, et siin peetakse ilmselt isegi võistlusi selles mängus.

Loodus on põnev ja lopsakas, kõikjal võib näha kasvamas Araucariat - see on kohalik mänd, mis võib väidetavalt elada tuhande aastaseks.

Toidupoed on avatud ja üpris hästi varustatud. Tuleb välja, et siinkandis on kilekottide kasutamine keelatud!!! Riidest kotid on suht kallid - pea euro tükk.

Kõik pinnad, kuhu vähegi kannatab midagi peale joonistada, on kaetud erksavärviliste stiliseeritult lihtsate joonisuste või mosaiikidega.

Restoranid on kõik COVIDi tõttu suletud. Lõpuks juhatatakse meid ühe kohaliku indiaani verd naise juurde, kes valmistab meile lõunasöögi. Tema laudadest kokku klopsitud ja rääbakas elupaik on Eesti mõistes nagu asotsiaalide kogunemispaik, aga siin on ta oma aialobudiku külge kinnitanud sildi "Restaurant" .... mnjah, eks peame vaikselt hakkama harjuma igasugu kummaliste söögikohtadega.


Admiralid ei teinud igatahes välja kogu sellest eriskummalisest "rotipesast", mis toidulauda ümbritses ja katsusime samuti seda mitte märgata. Toit oli ootuspäraselt keskpärane aga kõlbas süüa. Kohalik õlu on maitsev.

Vahepeal oli hakanud vihma kallama nagu oavarrest ja Jorge kutsus meile sadamast auto järele. Ülejäänud õhtu konutasime oma paadis vihmavarjus.

5-6.04

Kanalites on üsna mõttetu sõita, kui vihma sajab ja midagi näha pole aga minema peab ja nii möödusid suures plaanis kaks järgmist päeva.


Ööbisime ühes caletas, kus kalamehed olid puude vahele liinid kinnitanud. Mischief kinnitas end nende külge ja meie lasime täiendavalt ankru vette ning läksime Mischiefi pardasse.

6. aprilli lõunaks jõudsime taas Morladera kanalisse ja lõpuks ometi vaibus ka sadu. Õhtuhämaruses saabusime Melinka saarele.


Jorge oli seal Mischiefile ühe poi sebinud ja kinnitasime end nende pardasse. Ehkki saarel elab vaid tuhatkond inimest, käib sadamas kõva laevaliiklus. Kõrvalpoisse kinnitasid end hirmsa kolinaga ööseks kaks suurt rauast kalalaeva. On ikka vinged poid!

7.04

Jorge oli Melinkal kokku leppinud õlivahetuse ja toimetas sellega. Meie käisime samal ajal jullaga kaldal. Jalutasime pisut ja shoppasime kohalikus supermerkados.


IKella 13 paiku oli start Chiloe saarele. Pelgasime küll pisut, et jääme pimeda peale aga kuna Jorge oli optimistlik, siis ei hakanud vaidlema. 

Melinkast välja sõites ootas ees taas paras saarte labürint, õnneks läksid admiralid ees ja me ei pidanud ise nuputama, kust läbi saab. Nautisime vahvaid kaljusaari, millest mõned olid okupeeritud kormoranide ja merilõvidega, kellest viimased meie lähenemisel kerge paanika saatel lõbusa vettehüppe maratoni korraldasid. Kormoranid vahtisid seda tralli aga sügavas rahus pead liigutamata pealt. 

Sõiduolud olid perfektsed. Eesmärgiks oli jõuda väikesesse väheasustatud caletasse Isla san Pedro juures. 

Sinna me ka muidugi jõudsime ehkki juba õhtuhämaras.

Naine oli teepeal esimest korda elus ise pisut empanadasid küpsetanud ja üllatas nüüd admirale nende enda rahvustoiduga. Sisuliselt pole empanada muud, kui õhukesse taignasse keeratud hea-parem, näiteks sink juustuga või liha või mereannid. Küpsetada võib nii ahjus, pannil, kui ka õlis keetes. Admiralid olid säravalt rahul paistab, et läks korda:)