umberilma.ee

Froala

27. etapp, Puerto Williams - Caleta Darde, 06-15.03.2022

Wednesday 13 April 2022 16:11

06.03

Öö on külm, tukume koos vahis soojas siseruumis. Oleme seda kohta Beagli kanalis juba nii palju sõitnud, et erilist muret enam navigeerimise pärast ei tunne. Alguses sõitsime kaks tundi 5,5 knotsiga, siis kaks tundi vastutuules 2 knotsiga ja nüüd on tuul raugenud -  tiksume edasi 3-4 knotsiga.


Ushuaia möödub tuledes. Ühendust võtab vastutulev Tšiili sõjalaev ja annab instruktsiooni mööduda green to green. Otsime eest pimedusest rohelist täppi ja leiamegi (AIS sõjalaevu ei näita).

Hommikul kl 8 paiku märkame AIS-il Antarktika kruiser Rusarc Aurorat väljumas caletast nimega Ferrari. See suur jaht on meist nii palju kiirem, et üsna pea kaotame ta taas silmist. Lõuna paiku jõuame oma esimesse planeeritud peatuspaika - Caleta Ollasse.

Päike on kõrgel, sõiduolud head. Järgmine ankrukoht ca 30 miili kaugusel. Otsustasime edasi sõita. Riskisime sellega, et ilmaolud muutuvad ja jõuame oma esimesse ankrukohta pimedas aga lootsime heale õnnele...

Meist paremale, Tulemaa peasaare poolele jäid kõrged mäed ja üsna pea märkasime ka liustikke, mis olid vajunud järjest madalamale ja madalamale, kuni lõpuks möödusime ka liustikest, mis olid otsapidi kanalis.


Koos laiade koskedega olid need võimsad vaated.

Meie ankrupaigaks oli valitud Caleton Pia, kus sai nautida vaadet vette langevale liustikule. Juba tükk aega enne liustiku juurde kanalisse sissepööramist täheldasime huvitavat nähtust - piki kanalit jooksis selge triip, millest paremale jäi heledam ja vasakule tublisti tumedam vesi. Lähemalt uurides selgus, et heledat liustikuvett eraldab tavalisest ookeaniveest merihein, mis kasvab täpselt piki veetriipu. Merihein ehk kelp kasvab üldjuhul kividel ja, ehkki ta võib kasvada mitukümmend meertit pikaks, tasub siiski olla ettevaatlik. Caleton Pia sissesõitu piirabki justkui pikk kaljudest müür, mille kõrgemad kohad ka veest välja paistavad ning on asustatud kas merilõvide või kormoranidega.

Sisenesime lahesoppi kaitsemüüris olevast kitsaskohast ja vaevu poole miili pärast jäime pingsalt jõllitama kaugemal ees vees olevat kuju. Paistab nagu väike kalapaat aga kust see siia sai? Lähemale jõudes mõistatus lahenes - tegemist oli põneva kuju võtnud paari- kolmemeetrise jääkamakaga. Ja siis hakkas neid tulema. Suuremaid ja väiksemaid. Üsna pea sõitsime juba korralikus jääsupis.


Ees paistis suur liustik. Ankrukoht oli kohe ümber nurga. Pöörasime ja ennäe!!! Seal oli ankrus Aurora! Kinnitasime end meist poole suurema raudjahi pardasse ja püüdsime leida mingit elumärki kuid edutult. Kümnekonna minuti pärast hakkas ags kaugemalt kostma mootoriplärinat ja peagi olid ka venelased oma kummipaadiga kohal. Nad olid käinud väikesel ekskursioonil liustiku juures.

Jäime ööseks 40 tonni kaaluva Aurora pardasse. See tähendas, et pääsesime seekord oma paadi kaldasse kinnitamise tülikast protseduurist ning võisime rahulikult magada kartmata minematriivimist. Jumal on meiega!

07.03

Stardime varakult. Pia caletas on veepeal hulpimas palju jääd. Naine seisab vööris ja aitab sõidusuunda valida, et suuremate kamakatega (ca 2m läbimõõduga) mitte pihta saada. Tegelikult on mõistlik ka väiksematest eemale hoida, sest need võivad halva õnne korral vinti lõhkuda.



Taamal püüab pilku kaunis päikesetõus. On tuulevaikne aga külm - väljas ca 5, sees 12 kraadi (sõiduajal me vebastot sees ei hoia). Kui külmikust asjad välja ununevad, pole muret:)

Täna pärastlõunal peaks tõusma tugevam põhjatuul. Caleta Silva, kuhu ka Aurora läheb, asub 35 NM kaugusel. Katsume sinna enne kl 16 kohale jõuda.

Aurora alustas sõitu meist tund aega hiljem tuleb sabas  6,5 knotsiga. Meile liigume 5,5 knotsiga tänu toetavale hoovusele (0,5-1 kn) ja olematule lainele. Päike hakkab tõustes korralikult soojendama. Vaated on imelised.


Meie ümber ujuvad taas merilõvid, vaalad ja delfiinid.

Kui Beagli kanalist välja jõudsime, võttis kohalik kaldajaam meiega ühendust. Rääkis korralikus inglise keeles ja soovis, et teavitaksime edaspidi ka neid oma asukohast. Spellisid meile oma emaili aadressi.

Aurora jõudis meile järele pisut enne kohalejõudmist. Vaatasime huviga, kuidas nad otsi kaldale vedasid. Kuna ööseks lubas kõvemat tuult, andsime ka ühe oma pika otsa, et saaks Aurora kinnitada kolmest kohast maa külge. 

Kui olime end Aurora pardasse ära kinnitanud, tegid venelased ettepaneku minna nende tuusiku ehk jullaga väikesele ringsõidule. Naine hüppas tuusikusse, mees jäi jahti valvama.


Tagasi jõudes ronisime ka oma lahesoppi kõrgemalt kaema. Väga maaliline!

Varasemad külastajad on siin puude külge kinnitanud pilpaid oma aluste nimedega ja pannud nende juurde püsti juba kaugelt silmapaistva inimese kuju. Kaugemalt vaadates tundub, et ongi keegi saarel ootamas:)

Venelased on nagu eestlasedki suured saunaarmastajad ja ei pea vist imestama, et neil oli paadi vööri väike saun ehitatud. Loomulikult ei suutnud me vastu panna ettepanekule sauna minna. Tegemist oli korraliku puiduga vooderdatud kaheinimese saunalavaga, mida köeti paadimootoriga. Lasime oma paadi ujumisteki alla.  Vene noored hüppasid Auroralt peakat ja ronisid siis meie paadi kaudu veest välja. Naine käis ka korra vees:)

Jube mõnus aga ka sürr oli! Elu ikka pakub ägedaid üllatusi! Kes oleks võinud arvata, et saame saunas käia inimasustuseta Tšiili arhipelaagis, Cooki väinast kiviviske kaugusel:)

Sõime koos venelastega õhtust ja leppisime kokku, et järgmisel hommikul alustame sõitu kell 7.

8.03

Eesmärk on teha üks korralik sõidupäev (ca 60 miili) ja jõuda ookeanile avatud piirkonnast taas kanalite vahele peitu ning kasutada viimast korda venelaste lahket abi ööbides nende jahi pardas.

Pea terve päeva puhus 6-9 m/s põhjatuul, mis andis kenu abil mootorole 0,5-1kn lisavunki. Esimese kolmandiku peal hakkas sadama ja sadas pea lõpuni. Sees ei julgenud istuda, sest kaardid on siinkandis ebatäpsed. Näiteks see kalju siin majakaga peaks kaardi järgi olema 0,7 miili kaugusel aga tegelikkuses oli alla 100m kaugusel.

Kanal Occasioni sissepööramisel  oli tugev 1,5 kn taganthoovus. 5 m/s läänetuul toetas ka ja lendasime 6 knotsiga kohale caleta Brecknocki, kus Aurora meid juba ees ootas.

Mäestik on siinkandis ürgne, kõrge ja võimas ehk siis tekitab ookeanilt tulevate tugevate tuulte korral korralikke williwane so sellele kandile iseloomulikke mäetuuli, mille ebameeldivusest saime aimu juba Comodora Rivavias.

Õnneks on õhtu tuulevaikne. Venelased kutsusid meid taas oma tuusikuga väikesele rigreisile ja naine ei suutnud sellest keelduda. Käisime maalilise kose juures ja turnisime oma lahesoppi ümbritsevatel mägedel. Vaated olid hingematvad.


Õhtul võtsime paar pudelit mulli kaasa ja läksime Aurorale naistepäeva tähistama. Lilledega on siinkandis kitsas aga sellest hoolimata sai naine oma elu parima naistepäeva kingi - venelased kinkisid meile 50 liitrit diislit! Te ju saate aru, milline väärtus on siinkandis kütusel ...

Igatahes jääme tänama taevaseid jõude, kes viisid meid kokku noore, toreda ja abivalmi Rusarc Aurora meeskonnaga ja aitasid kanalitel esimeste öödel toime tulla.

9.03

Hommikul kell 8 jätsime Paša ja Sašaga (kapten ja tema parem käsi) hüvasti. Pistsime neile tänutäheks pihku Vana-Tallinnad ja kutsusime külla, kui nad Baltikumi peaks sattuma.

Paša on tegelikult Lätiga sugususuhete kaudu tihedalt seotud ja käib seal sageli. Samas ei olnud vene noored vaimustunud mõttest kodumaale tagasi pöörduda. Otsivad pigem võimalusi välismaale jäämiseks.

Aurora läks Punta Arenasesse, meid ootasid teistsugused väljakutsed. Nimelt olime Tšiili admiralide soovitusel otsustanud kasutada Acwalisnan kanalit, mis on sõiduks keelatud ala. Mees tahtis niisama läbi lipsata, naine oli "Piiblist" lugenud igasugu hoiatusi ja pidas paremaks Armaadat ette informeerida.

Kõige loogilisem tundus informeerida mitte Armaada keskasutust vaid seda kohapealset  tegelast, kes meile oma meiliaadressi dikteeris. Naine kirjutas siis ilusa kirja, kus põhjendas, miks me peame turvalisemaks kasutada keelatud kanalit (mille kohta muuseas info Armaada kaartidel puudub).

Edasi tuli mitu tundi närvesöövat vastuse ootamist aga lõpuks keegi ei vastanudki midagi. Piibel soovitab Acwalisnanist läbisõitu alustada tõusu kõrgketkel, sest siis on O'Briani kitsuses vee seisaku aeg ja vool ei takista sõitu (seal võib voolu tugevus olla kuni 8kn, mis muudab läbisõidu võimatuks). Kõrgvee seisaku aeg on umbes kl 19 paiku. Jõudsime kanali suudmesse ca 4 tundi varem. Otsustasime niisama passimise asemel siiski proovida O'Brienist läbisõitu.

Alustasime kanali läbimist  kl 15.30 paiku. O'Brienisse jõudsime  kl 15.50. Vesi keerutas ja kees, vool tekitas 4kn vastuhoovust. Sügavust oli ca 6 m.  Sõitsime 1,5knotsiga. Kitsuse läbimine võttis aega ca 10-15 min ja siis läks jälle sügavaks – 80 meetrile ning kiirus kasvas taas 5 knotsile.

Kanali laius meenutab emajõge, ümbrus muidugi mitte:)

Meie järel tuleb kalapaat. Tuleb võrke sisse laskma... ei meie praegu oma võrgu peale (mille Ruts meile jättis) ei mõtle. Meil on navigeerimisega piisavalt tegemist, sest ees paistab juba järgmine kitsus. See on õnneks sügav ja erilisi probleeme ei tekita. Nüüd läheb kanal laiemaks.

Tšiili admiralid võtsid ühendust ja andsid märku, et on meist päevateekonna kaugusel. Täpsustasime üle teineteise liikumisplaanid, et peatselt kohtuda.

Kella 19 paiku jõudsime Magallaini kanalisse. See on ca 5 miili lai. Meie väljavalitud ankrukoht on otse üle kanali, teisel kaldal. Bahia Woods on liivaranna ja "männimetsaga"  looduskaunis vaikne lahesopp.

Veetsime öö ankrus, otsi polnud vaja panna aga ega poleks jõudnudki, sest saabusime sinna alles kl 20. Läbisõit oli sel päeval tublid 55 miili. Tuleb aga tunnistada, et päeva jooksul jõudis naine teha vähemalt neli erinevat sõiduplaani. Kui asjaolud muutusid, lendas vana plaan taas prügikasti ja kogu kaarditöö arvestades 3 päeva tuuleprognoosi tuli uuesti teha. Pikemat ilmaprognoosi pole mõtet vaadata, see niikuinii muutub. Lisaks varasemale PWG tuuleprognoosile kasutame nüüd ka ECMWF prognoosi - seda soovitasid venelased. GFS on kanalites kasutu.

10.03

Meie esimene üksi kanalis veedetud öö möödus rahulikult - ankur, mille otsas oli 55 meetrit ketti, pidas kenasti. Hommik tervitab selge taeva ja kauni päikesepaistega. Meid ümbritsevad maalilised lumised mäetipud.

Tänane sõiduplaan on 60 miili ja, et see korralikult lõpule viia, alustasime oma teekonda juba hommikul kell 6.

Suhtleme oma uute madrustega, kes peaksid meiega ühinema vahetult enne Vaikse ookeani ületust. Õnneks on nende vaim võitlusvalmis ja hoiame pöialt, et see ei kustuks MeVacuno taotlemise võitluses. Igatahes saatis naine juba teele detailsed instruktsioonid, mis peaks aitama loa saamist kiirendada.

Kaks tundi peale väljasõitu tekib tugev vastuhoovus ca 4kn ja kiirus kukub 1,5knotsile ... ja nii jääbki ... Paso Tortuso lõpuks on juba õhtu käes ja oleme sunnitud minema ankrusse Bahia Borjasse, mis on kohe peale Paso Tortusot. Kõik plaanid on segi ja oleme löödud, sest tuuleprognoos nüüd niipea enam Magallaini väinast ohutut läbiminemise võimalust ei luba. Peame ootele jääma ilmselt nädalaks.


Tšiili admiralid kirjutavad, et nad on just jõudmas Magallaini kanalisse läbi Barbara ja plaanivad terve öö sõita, et homme Magallaini väin ületada. Kaalume ka seda varianti aga kanalil ulub tugev vastutuul, lisaks vastuhoovus - meie oma laevukesega seda välja ei veaks.

Admiralid mööduvad meie peatuspaigast öösel kl 1 paiku, kiiruseks 2kn. Vaatame neile skeptiliselt järele - kanalil lõõtsub endiselt ca 6-8m/s vastutuul. Tamar saareni ehk Magallaine väinani on 65 miili....

Meie paat, mis on lisaks ankrule kinnitatud maa külge kolme otsaga, püsis kogu öö kenasti paigal. Samasse ankrukohta tuli vastu ööd ka üks suur kalapaat. Lasi ankru vette hirmsa kolina ja mürinaga, nii et tormasime ehmatusega tekile, aga ei midagi hullu:)

11.03

Alustasime hommikul sõitu kl 8 paiku, sest järgmisse planeeritud ankrukohta oli vaid 35 miili. Edasi polnud enne Magallaini väina enam ühtegi piisavalt head ankrukohta, mis oleks eesootava tormi üleelamiseks sobinud.

Väike hoovus ca 1kn tõukas tagant, 4m/s tuul puhus vasakult st läänest ja meie kiirus oli muljetavaldav 5,5kn. Kella 11 paiku hakkasime arvutama, et kui sama head sõidutingimused jätkuvad, siis ei ole mõistlik  siin ankrusse jääda vaid tuleks hoopis purjed välja tõmmata ja katsuda Magallaine väinast veel täna üle jõuda. See tähendaks küll mõningast öösõitu kanalis aga eks ole seda ju ennegi tehtud.

Pool tundi hiljem sikutasime purjed välja ja edasi sõitsime juba täie lauluga. Hoolimata sellest, et hoovus pööras vastu ja pidurdas meil 1-2 knotsiga, oli meie keskmine kiirus 6kn tunnis. Ja nii terve päev kuni jõudsime 5 miili kaugusele saarest nimega Tamar, millest tuli mööduda, et pöörata taas paremale kanalitesse. Tuul muutis suunda ja puhus nüüd otse vastu. 1.5 kn vastuhoovus ja väike lainetus juurde ning oligi meie kiirus 3 knotsi juures:(

Pressisime vapralt viimaseid miile vastutuules ja jälgisime päikeseloojangut. Kell oli 22, kui saime lõpuks oodatud suunamuutuse teha ja kohe tõusis ka kiirus, sest tuul oli nüüd taas küljepealt. Pimedas me purjesid siiski enam lahti ei lasknud. Kobisime hoopis sisse puhkama ja naine tegi õhtusöögi. Vaja energiat koguda öiseks sõiduks kanalitel.

12.03

Kell on 3 varahommikul ja sõidame pilkases pimeduses Smyth kanalis. Kanal on suhteliselt kitsas aga läbisõidutee paljude väikeste saarte  vahelt  on kaldatuledega  hästi tähistatud. Pisut segadust võib tekitada ainult, et tulede nähtavusvahemik kraadides on tegelikkusest (ilmselt ettekasvanud metsa tõttu) märksa väiksem.

Tund aega tagasi möödus meist üks suur laev ja naine jälgis selle AIS-i jälge - vastas kenasti meie planeeritule, mis tähendab, et plotteri kaarti võib usaldada.

Jõudsime Caleta Darde sissesõidu juurde kl 5 paiku hommikul. Väljas oli veel pime ja tiirutasime kaks tundi enne kui päike tõusis ja söandasime kitsast läbipääsust sisse sõita. Darde on ümar nagu kraater. Tšiili admiralid olid ennast otstega korralikult maa külge tõmmanud. Kinnitasime end algatuseks nende pardasse ja tegime neile korraliku hommikuüllatuse:)

Admiral Jorge hõõrus uniselt oma silmi ega suutnud uskuda - eestlased ongi neile järele joudnud! Pardasse jäämine tundus Jorgele mõistlik mõte ja elegantse liigutusega lasime ka oma ankru sisse ning kinnitasime end uuesti Mischief'i pardasse. Panime lisaks ka omalt poolt kaks otsa puude külge. See peaks nüüd küll "bullet proof" kooslus olema:)

Kobisime paariks tunniks magama ja seejärel kostitasid admiralid meid lõunasöögiga. 


Peale söömist lasime ka oma  julla vette ning tegime ümbruskonnas väikese mootorpaadi retke. Õhtupoole arutas naine Mischief kapteni Jorgega edasise sõidu plaane. Tuuleprognoos näitab, et enne esmaspäeva kindlasti edasi liikuda ei saa - kanalil on 15-20 m/s vastutuul.

Edasi on Jorge planeerinud keskmiselt 40miilised päevateekonnad kuni Puerto Edenini, mis on igati sobilikud ka meile. Puerto Edenis peab Mischief pikendama oma zarpet - kohalikel on muuseas digitaalne zarpe. Seda saab taotleda spetsiaalses veebikeskkonnas aga sinna sisselogimiseks peab olema Tšiili isikukood ja jaht peab samuti olema registreeritud Tšiilis. Admiralide lõppsihtkoht on Puerto Montt, kust edasi on meil veel alla nädala teekond Valdiviasse. Conseptionisse ei soovita admiralid üldse minna - see polevat jahisõbralik koht, pigem mõeldud suurtele kruiisilaevadele. Just sellist infot me vajamegi!

Igal juhul paistab, et taevased jõud on meie reisile taas õla alla pannud - koos siinkandis kogenud ja Armaadaga sinapeal olevate mereväe admiralidega on ikka kümme korda turvalisem koos sõita kui üksi.

13-15.03

Tormituuled piitsutasid kanaleid kauem, kui oskasime esialgu arvata. Caleta Darde kaitses meie kuuest kohast maa külge kinnitatud kahest 40jalasest jahist koosnevat tandemit hästi. Mastis näitas 15m/s tuult aga meil all vaid kergelt kõigutas. Kanalil oli samal ajal vähemalt 20m/s, puhangud ulatusid aga ilmselt 30-ni, sest reeglina on tuul kanalil ca poole tugevam, kui caletas.

Korraldasime admiralidega vastastikku õhtusööke ja tutvustasime teineteisele slaidshowde abil oma kodumaad ja eluolu. Tuleb välja, et ainult Jorge ja Francisco on Armaada admiralid. Jorge on laevu juhtinud vee peal 



ja Francisco vee all ehk siis allveelaevadel.


Francisco on mingil perioodil ka elanud 2 aastat Puerto Williamsis ja vastutanud sealse piirkonna juhtimise eest. Kasutasime juhust ja uurisime, miks kanal Murray ehk otsetee Ushuaiast Cape Horni välisjahtidele keelatud on. Vastus oli üllatav - selle taga on majanduslikud kaalutlused - Tšiili ei soovi Puerto Williamsi asulat välja suretada!

Jorge isa oli omal ajal samuti Armaada teenistuses ja Jorge rääkis uskumatu loo sellest, kuidas tema isa oli päästnud ühe inglasest mägironija nimega Tilman, kes oli purjetanud Tšiili kanalitesse eesmärgiga üle Andide liustikuala ronida... õigemini küll selle inglase jahi, jahi nimega Mischief:)

Hiljem oli prints Williams Londonis tema isa selle eest isiklikult tänanud. Inglane on oma seiklusest kirjutanud ka raamatu. See on koos pühendusega Jorge raamaturiiulis aukohal. Jälle üks raamat lisandunud kohustusliku lugemise nimekirja:)

Jorge isa mälestuseks on muuseas nime saanud Bahia Chubretovich. Sama perekonnanime kannab uhkusega ka Jorge.

Üks lustakas vahejuhtum ka:

Ühel hommikul märkasime, et üks admiralidest kühveldab usinasti nende jullast öösel sinna sadanud vihmavett välja ja istub siis paati ning aerutab minema. Hõikasime talle järele, et kuhu minek. "Koske otsima", vastas ta... "vaja jahi veepaaki täita". Vaatasime talle uskumatul pilgul järele ja ... tühjendasime oma julla sisu oma jahi veepaaki. 100 liitrit vett oli sinna ööga kogunenud!

Koske admiral ei leidnud aga järgmine päev ei kühveldanud ta enam jullasse sadanud vett välja vaid tegi sama, mis meiegi - 60 liitrit magedat vett nagu maast leitud:)