umberilma.ee

Froala

26. etapp, Ushuaia - Puerto Williams, 27.02 - 05.03.2022

Friday 8 April 2022 14:47

27.02 – 04.03

27. veebruaril saadame Ruudo ära. Lahkumised on alati pisut nukrad, sest koos läbielatud katsumused aga ka õnnestumised liidavad meeskonda.  Meie madrused on olnud kõik suurepärased inimesed ja huvitavad isiksused. Aga mis parata. Meil on hea meel, kui meie madrused lahkuvad rahulolevate ja rõõmsatena. Hoolimata eesootavatest segadustest, paistis Ruudo olevat oma seiklusega ookeanil igati rahul:)


Meile jääb sellel reisil Ruudot meenutama tema poolt meisterdatud puidust kummipaadi iste, mis asendab Comodora Rivadavia tuuleiilides kadumaläinud originaali. Lubasime selle Eestisse tagasijõudes Ruudole tagasi viia:) Eks ta avalikkustab ise, mis plaanid tal sellega on:)

Tegelikult üks asi veel jääb Rutsi meenutama. Nimelt ajas ta pardale tulles kogu aeg segamini enda ja Veiko tormijopet, mis on sama firma omad. Lõpuks otsustas oma nime sisse kirjutada ... nii ongi Veiko tormikal nüüd Ruudo nimi kraepeal :)

Meie kaisse saabus venelaste Antarktika kruiser Rusarc Aurora. Selle kokk Artur kutsus meid boršisuppi sööma. Jammi!!! Lisaks saime teada, et jaht läheb reisijatega edasi Tšiili kanalitesse ja kapteni naisel on korralik kogemus Tšiili Terviseameti poolt nõutavate MeVacunade vormistamisega. Ta tuli meie paadi pardale ja aitas naisel MeVacuno taotluse korda teha. Uskumatu vedamine lõpuks! Kahju ainult, et parasjagu oli pühapäev ja tuli oodata esmaspäeva, et taotlus läbi vaadataks. 

Roxanna oli meile toonud kilo puhastatud ja keedetud kingkrabi ning kohalikku suitsulõhet. 

Meie kõrval oleva just Antarktikast saabunud laeva poolakast kapten kinkis pisut 10 000 aastast Antarktika jääd. 


Mis muud kui korraldasime omale ühe kuningliku õhtusöögi:)


Esmaspäeval tuli naise MeVacuna taotlusele juba viies eitav vastus:( Seekord ei meeldinud ametnikele, et QR koodiga EL COVID-sertifikaat oli lisatud ainult teise ehk viimase vaktsiini kohta (Eesti sertifikaadil ongi näidatud ainult viimase vaktsineerimise kuupäev). Digiloost ei ole ka võimalik midagi enamat alla laadida. Naine pöördus viimases hädas TEHIK-u poole palvega väljastada sertifikaat esimese vaktsineerimise kohta. Võrreldes Tšiili ametkondadega, on Eesti omad ikka puhas kuld! Naine tegi taotluse TEHIKule esmaspäeva õhtul ja juba teisipäeva varahommikul oli tarvilik tõend postkastis!

Ja siis oli ka Tšiili terviseameti kord üllatada - järjekorras kuues taotlus vaadati läbi sama päeva õhtuks!! Varasemalt kulus ikka vähemalt kolm tööpäeva...

Kolmapäeva varahommikul kell 7 istusid mees ja naine labori ukse taga - Tšiili nõuab PCR teste. Õhtuks olid negatiivsed vastused käes ja naine täitis hilisõhtuni järgmisi Tšiili Terviseameti ja muude ametkondade formulare. Vahepeal käis Roxanna meie juures õhtusöögil ja aitas ka paberimajandusega toimetada - tõi muuhulgas veel paar tarvilikku vormi juurde.

Täiesti ebareaalne, milline paberimajandus kaasneb purjekaga Argentiinast Tšiili liikumisel ... lisaks MeVacunale tuleb Tšiili jaoks täita digitaalne tervisedeklaratsioon ja selle väljavõtt tuleb saata koos MeVacuna väljavõtu ja PCR testi tulemuste ja tervisekindlustuse koopiatega Puerto Williamsi ja Punta Arenase Terviseameti rakukestele. Argentiinast väljumiseks tuleb täita tervisedeklaratsioon nende immigratsiooniameti kodulehel. Siis tuleb täita maalt lahkumise deklaratsioon ja teha sellest lisaks kolm koopiat (koopiaid saab teha linnas CafeNetis). Siis tuleb täita mingi jahi kohta käiv deklaratsioon. Siis deklaratsioon, et me ei tegele kaubandusega. Siis veel mingi deklaratsioon, kus on üles loetud kõik meeskonnaliikmed ja neist igaüks peab andma sellele allkirja, et ta ei tegele kaubandusega. Osad deklaratsioonid on ainult hispaaniakeelsed. Õnneks oli meil Roxanna!

Neljapäeval kella 9 paiku vantsisime mehega Immigratsiooniametisse (see on alati järjekorras esimene, kuhu tuleb minna ja siinkandis peavad kõik meeskonnaliikmed sinna isiklikult kohale minema). Tuli välja, et sel päeval on kõik tarvilikud templiametnikud mingil koolitusel ca 300 km kaugusel! No mida!!! Meil aeguvad ju PCR testi tulemused ära ja siis hakka jälle otsast peale!

Naine helistas Roxannale, kes võttis ühendust Immigratsiooniameti pealikuga. See kantseldas siis ühe pädeva ametniku koolituselt linna tagasi. Saime templid passi kl 13 paiku. Edasi marssisime Tolliametisse, kus läks kõik ladusalt ja lõpuks Prefektuurasse. Kl 14 paiku oli luba lahkuda lõpuks käes ja Roxanna viis meid oma autoga sadamasse ning tuli ära saatma.

See oli väga südamlik ja emotsionaalne lahkumine, sest Ushuaias veedetud peaaegu kuu aja jooksul olime Roxannaga juba headeks sõpradeks saanud. Roxanna kinkis meile mälestuseks AFASyN jahtklubi vimplid ja võtmehoidjad. Jääme temaga kontakti hoidma ja loodame, et ehk kunagi veel kohtume:)

Roxanna palus ka kõigile tulevastele Eestist saabuvatele purjekatele edasi öelda, et võtku temaga julgesti otse ühendust juba eelmises sadamas enne Ushuaiat. Siis saab ta palju rohkem aidata:) Selline naine siis!

Roxanna emaili aadress on xaxero1@yahoo.co.uk

Peale Ushuaiast lahkumist tõmbas mees mobiiltelefoni jahi masti (et levi pikemalt kestaks) ja saatsime veel viimaseid sõnumeid ning tegime viimaseid makseid - ei tea ju, mis levi meid Tšiilis ees ootab. Puerto Williams on Ushuaiast kõigest 25 miili kaugusel ja peatselt hakkas paistma asula vastas olev haihambuline saar. Seekord koos ägeda pilveseinaga:)


Puerto Williamsisse jõudsime kl 20.30. Kuna naine saatis info meie oodatava saabumise kohta eelmisel õhtul ka Puerto Williamsi sadamakaptenile, siis meid juba oodati. Raadio kaudu anti teada, et peame minema ankrualale ja, et järgmisel hommikul 9.30 tullakse meile kai peal COVID kiirteste tegema.

Ankruala asub Micalvi jahtklubist (mis on tegelikult üks suur vana ookeanilaev) paremal asuvas lahesopis ja on väga vaikne. 

Leidsime sealt ühe vaba poi ja haakisime end külge. Otse meie kõrval on maa külge kinni tõmmatud ilmselgelt vanadussurma lõpnud kahemastiline purjekas, mis lisab paigale hüljatuse muljet.


Üllatusega avastasime, et meie Argentiina Claro datakaart töötab ka Tšiilis! See läks nüüd küll hästi!

05.03


9.30-ks sõudsime jullaga kai äärde ja ronisime maale. Mingeid meditsiinitöötajaid kusagil näha polnud. Peale mõningast ootamist tekkis kahtlus, kas me ehk ei pidanud suure linnakai juurde minema.

Lõpuks kannatus katkes ja hakkasime linnakai poole astuma. Poolel teel küsisime nõu Armaada ametnikult (Armaada Tšiilis on sama, mis Prefektuura Argeniinas). See saatis meid sadamakapteni juurde. Sadamakapten omakorda Micalvisse tagasi. Micalvis ootas meid üks Armaada noormees ja teatas, et testijad jõuavad 10.30. Testimine toimus Micalvi jahtklubi ruumides. Vahtisime põnevusega kuulsat klubibaari, kus sadade jahtide meeskonnad on aega surnuks lüües oodanud Cape Horni minekuks sobilikke tuuleolusid.


Lõpuks saime oma kiirtesti siiski tehtud. See on Tšiilis õnneks tasuta. Armaada poiss viis meid oma autoga Immigratsiooniameti majakese ette ja kadus. Peale mõningast kopsimist ja kolistamist Immigratsiooniameti ukse taga avanes seegi ja saime omale templid passi ning meid juhatati tolli suunas.

Kõik ametkonnad asuvad teineteisest ca poole km kaugusel ja välimuselt on need eramajade sarnased väikesed ehitised. Selles linnakeses suuri maju üldse polegi. 


Koerte asemel hulguvad tänavatel metsikud hobused, kelle arvukusest annavad märku ka kõnniteid kohati üsna tihedalt katvad ja sageli "hõrgult lehkavad" hobusepabulate hunnikud, millest tuleb pidevalt üle hüpata. Nende kõrval jääb koerakaka silmapaistmatuks ja üksikud koerajalutajad ei vaevugi selle koristamisega tegelema.


Tolliameti koridorides polnud ühtegi hingelist. Uksel oli telefoninumber palvega helistada aga kui helistasime, kuulsime telefoni tilinat teiselt poolt ust. Naine kirjutas emaili uksel kirjas olevale aadressile küsimusega kuna keegi kohal on.

Hetk hiljem laekus tänavalt mingi mees, kes siirdus tualeti poole. Ta teatas, et enne kella kolme siia kedagi ei tule. No selge. Kõmpisime poodi.  Päike paistis ja oli palav. Tõeline suvi. Isegi mesilased elavad siin - neid pole ikka väga ammu enam näinud… Pood üllatas oma õllevalikuga:)

Joogid näpus seadsime sammud taas Armaada sadamakapteni kontorisse. See seletas, et enne tolliameti templeid tema midagi teha ei tohi. Leppisime kokku, et tuleme peale kl 15 tagasi.

Nii läkski, kell 15 oli templiametnik tolliametis viksilt kohal ja templid paberil marssisime taas sadamakapteni juurde, kus meid juba oodati. Vormistati riiki sisenemine ja anti zarpe Puerto Montti. Viimase vormistamisel küsiti, mis on planeeritav ETA, kui palju meil on vett, kütust ja toitu ning pidi panema hulga linnukesi ühele paberile, kus olid küsimused meie ohutusvarustuse kohta. Maksta tuli 20 dollarit majakamaksu. Sellega pääsesimegi.

Zarpe ise näeb välja selline:

Kõmpisime oma zarpega õnnelikult Micalvisse tagasi ja arutasime, kui palju provianti, kütust jm tarvilikku me veel kokku peame ostma, et järgmisel päeval teele asuda.

Micalvis oli meil vaja veel üks oluline protseduur ära korraldada – kinnitada meie jahtklubi lipp Micalvi jahtklubi seinale. Ruudo oli meile jätnud ka Kalevi jahtklubi lipu ja palunud sellegi Puerto Williamsisse jätta. Niisiis võtsime Picassolt kaasa pudeli shampust, kaks klaasi, kaks lippu ja haamri naeltega ning vaatasime jahtklubi baariruumis uudistavalt ringi püüdes leida varasemaid märke eestlastest ning sobilikku kohta oma lippudele. Esimest ei leidnud, teise leidsime ehkki raskustega.

Olime jahtklubis üksi aga keset protseduuri sadas sisse mingi meesterahvas. Kasutasime juhust ja palusime tal ennast pildistada. 

Selgus, et tegemist on Tšiilist pärit head inglise keelt rääkiva härraga jahilt nimega Mischief. Saime kutse läbi astuda, kui lõpetanud oleme. Kuna kohalikku infot oli hädasti vaja, olime kutse eest tänulikud.

Mischiefi pardal tervitasid meid kolm soliidses eas härrasmeest ja üsna pea tuli välja, et tegemist on Tsiili Armaada admiralidega, kes planeerivad samuti sõita läbi kanalite Puerto Montti. Enne seda teevad aga ringi ümber Cape Horni. Tuleb välja, et Jorge, kes on Mischiefi kapten, on Eestit külastanud ja meie Välisministeeriumis töötav Tiia Kurik jättis talle külalislahkusega Eestist kustumatu mulje!

Täiesti ootamatu, kuidas mõned eestlaste heateod ringiga teiste eestlasteni tagasi jõuavad:) Admiralid, kes olid aastaid Tšiili kanalitel sõjalaevadega sõitnud, andsid meile väärtuslikke nõuandeid kanalite läbimiseks ja igakülgset tarvilikku infot ning, mis kõige olulisem, lubasid meie jaoks Puerto Edenisse 500 liitrit kütust ette tellida (hinnaga 1200 kohalikku raha liitri kohta)! Tuleb välja, et kui kütust pole ette tellitud, siis suure tõenäosusega seda sealt ka ei saa – vähemalt mitte vajalikku kogust.

Kui esialgu olime planeerinud võtta oma jahtklubi lipule Micalvi jahtklubi kommodoori tervituse, siis nüüd polnud kahtlustki, kes selle au endale saab – loomulikult Tšiili armaada admiralid! Tutvustasime admiralidele oma reisiplaani ja missiooni ning jahtklubi. Nad kuulasid ja esitasid palju küsimusi. Neil oli vist ikka raske uskuda, et me tuleme niimoodi jahiga kusagilt teiselt poolt maakera ja planeerime kahekesi kanalitesse minna. Eks nad vist muretsesid ka meie pärast pisut. Igatahes leppisime kokku, et hoiame kanalites AIS-i sees ja vahetame myiridiumi kaudu asukoha infot, kui nad on ka kanalitesse jõudnud. Ehk saame mingi aja koos sõita.

Ülejäänud õhtu sisustasime poes käimise ja tanklast kütuse hankimisega. Ennekõike saime aga miljonärideks st võtsime kohalikust sularaha automaadist välja miljon kohalikku raha so ca 1000 eurot. Küll on ikka tüütu selliste vääringutega arveldada.

05.03

Hommikul kell 7 oli start. Haakisime end poi küljest lahti ja minek. Niipea, kui kanalile jõudsime, jäi paat lainetele praktiliselt seisma – 10m/s vastutuul ja vastu hoovus tegid oma töö. Natuke aega üritasime ja siis lõime käega, pole mõtet kütust kulutada. Puerto Williamsi Armaada ei saanud küll meie sehkendamistest aru aga leppisid selgitusega, et jääme sobilikku tuult ootama. Võtsime ennast taas oma poisse kinni ja kobisime magama. Tuuleprognoos, mis oli võrreldes eelmise õhtuga oluliselt muutunud, lubas nüüd soodsat tuult kanalil alles hilisõhtul.

Kasutasime päikselist päeva, et ennast Micalvis pesta ja tegime veel ühe jalutuskäigu külla ning hankisime kohaliku datakaardi. Nagu juba ette arvata võis, käima me seda muidugi ei saanud aga eks tegeleme sellega kunagi hiljem. Ees on ju niikuinii mitu nädalat inimasustuseta arhipelaagi.

Uus start on õhtul kell 22.30 ja seekord oluliselt edukam kui esimene:)