umberilma.ee

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

25. etapp, Cape Horn, 22-26.02.2022

Monday, 4. April 2022 22:25

22.02

Kõigil on sadamas istumisest villand aga Tšiili Terviseministeeriumi MeVacuno veebikeskkond annab naise taotlusele endiselt äraütlevaid vastuseid. Naine tegi selle vea, et laadis esimesel korral kogemata üles kaks passi koopiat aga üks oleks pidanud olema portree foto. Teisel ja kolmandalgi korral laadis naine üles õiged fotod aga sellest polnud enam abi. Ilmselt programmi vea tõttu et näe ametnikud tehtud uuendust ja annavad endiselt negatiivseid vastuseid.

Kuna suhelda tuleb Tšiili ametnikega hispaania keeles, pöördus naine abi saamiseks Tšiili aukonsuli poole. Mr Felipe Ernst on tõeliselt meeldiv härrasmees ja lubas kohe teha kõik, mis tema võimuses, et meid aidata.

Ta aitas ja võõrustas ka Bellingshausenit ning meie presidentki käis tal külas. Eesti Välisministeerium oli teda seekord hoiatanud, et purjejaht Picasso võib tema abi vajada. Suur tänu Välisministeeriumi ametnikele sellise ettenägelikkuse eest!

Hr Felipe Ernst saatiski pöördumise ministeeriumisse. Loodame siiralt, et sellest on abi!

Jahi peal istub meil aga üks nukker madrus, kes on juba lootuse kaotanud Cape Horni näha ja peab vaikselt kojusõidu plaane. 

Naine vaatas tuuleprognoosi ja palus meestelgi vaadata. Kui lähima kolme päeva tuuleprognoos peab, saaksime Cape Hornis ära käia ka rahvusvaheliste vete kaudu. Mehed pidasid nõu ja kiitsid plaani heaks. Nüüd läks nii kiireks, et paberimajandus ununes sootuks. Olime juba otsad lahti lasknud ja vendrid kokku korjanud kui naine taipas Prefekturaga ühendust võtta, et neidki meie ärakäimisest informeerida. Prefektura teatas, et raadio teel annavad nad loa ainult juhul, kui sadamast ollakse ära üks päev. Kui on plaanis ära olla neli päeva (nagu meil), tuleb vormistada kirjalik zarpe ehk sõiduplaan.

Laevanina tagasi sadamasse ja ruttu Prefektuurasse zarpet vormistama. Õnneks on Ushuaia Prefektuura 24/7 avatud. Naine vantsis sinna kohale, tegi zarpe ja vantsis 3 km jala tagasi - ühtegi vaba taksot pole, kui neid vaja on:(


Andsime uuesti otsad kell 23. Cape Horn ootab!


23.02

Kell on kolm öösel ja naine istub vahis. Mehed magavad väljateenitud und - nemad on juba üle 3 tunni vahis olnud. Nüüd on naise kord. Kanalis tuleb vahis istuda väljas, sest vaja on pidevalt silmad- kõrvad lahti hoida. Väljas on külm - vaid 6 kraadi sooja. Sooja saamiseks teeb naine aegajalt kükke ja joob kuuma teed. Õnneks pole täna kanalis tuult olnud. Hoovus toetab ka umbes ühe knotsiga ja liigume mootori jõul edasi 4-5 kn/h. Autopiloot aitab juhtimisvaeva vähendada aga kuna kanal on käänuline, kasutame GoTo Wavepoint funktsiooni ja korrigeerime pidevalt trajektoori.

Valgeks läheb poole kuue paiku hommikul. Koos päikesega tõusevad ka mehed ja naisel on aeg puhkama minna.

Planeerimata äratus tähendab, et mingi kaldajaam on meiega ühendust võtnud. Kui kaldajaamade töötajad inglise keelt ei räägi, vastab kaldajaamale naine ja katsub oma vähese hispaania keele oskuse abil tarviliku info anda. Ühendust võtavad nii Argentiina kui Tšiili kaldajaamad.

Päev on kaunis ja päikseline. Sõitsime mööda kanalit kuni selle kohani, kus Argentiina ja Tšiili ühine piir lõppes ning pöörasime siis laevanina lõunasse. Mitte päris Cape Horni peale, vaid arvestasime, et jõuame Cape Hornist umbes 12 miili kaugusele. 12 miili on neutraalvete tsoon ja sealt läheneme saarele pisut, et pilte teha.

Zarpe kohaselt peame Argentiina Prefektuurat teavitama oma positsioonist ja suunast kord päevas. Enne neutraalvetesse ära pööramist saatsime neile oma asukoha info satelliit e-mailiga ning siis lülitasime AISi saatja välja. Nii on rahulikum.

Tuul on põhjast 10-15 m/s ja seda lubatakse kuni järgmise päeva lõunani, mil peaksime kohal olema. Siis tuul pöördub ja hakkab puhuma NW-st ehk toetab meie tagasisõitu. No näis, kas meil läheb tõesti nii hästi...

Õhtul kella 18 paiku on rõõm tõdeda, et senini on tuuleprognoos paika pidanud. Kui tuul tõusis 14 m/s-ni, tõmbasime kenust ca kolmandiku sisse aga kiirus jäi endiselt 5-6kn peale ja nii kogu tee.

Naine tegi õhtusöögi. Laine oli küllalt suur ja ebamugav, mis tähendab, et valik langes Tactical Foodpackile. Kartulipudrule läks juurde lihakonserv ja maitsev õhtusöök oligi valmis. Paraku läks nii, et mõlemad mehed on merehaiged - see ei lõpe iial:(

Veiko sõi vaid mõned lusikatäied ja kadus kempsu - ei tunne ennast hästi, Ruudo vitsutas kogu paki ära aga toitis sellega mõne aja pärast ahtris kalu. No mis parata, ega Cape Horni võtmine ei peagi lihtne olema:)

Peale pimenemist jäid mehed välja vahti, sest laevaliiklus on selles kandis tihe. Naine kobis tuttu.


24.02

Keskööl algas taas naise vahikord. Laevaliiklus on hõredaks jäänud. Naine sättis ennast sohval mõnusasti sisse ja mõtles nende eestlaste peale, kes enne meid Cape Horni on võtnud. Lennuki meeskonnal näiteks oli küttesüsteem katki ja vett pilsis ning põrandalgi hea mitu sentimeetrit. Tegid väljas roolis pooletunniseid vahetusi. Meil siin on ikka väga vedanud - paat on kuiv ja soe. Automaatpiloot aitab roolida, korralik pärituul toetab kohalejõudmist. Vahepeal keerab hoovuse vastu (max 1,5 kn) ja see tõmbab kiiruse mõneks ajaks 3kn-le ning tekitab ebamugavat ummiklainet aga hoovus keerutab siin pidevalt ning järgmise poole tunni pärast on olukord juba muutunud.

Kuna väljas midagi huvitavat ei toimu, tukub naine poole tunni kaupa. Siis ajab äratuskell jälle üles ning tuleb minna kokpitti olukorda kontrollima. Cape Hornini on jäänud vaid 40 miili ja ookean on laevadest tühi. Märkamatult on neli tundi möödas ja Ruudo võtab vahi üle. Nii see Cape Horni võtmine käibki... ei ole ju keeruline:) Lihtsalt natuke (ilma)õnne on vaja!

Kui naine taas ärkab, on Cape Horn koos teiste saartega päikesetõusus juba näha. Sellest lõuna poolt  möödasõidule kulub veel aga tunde.


Vahepeal jõuab saar pilvedesse mattuda aga kui kohale jõuame ilmub ühtäkki päike välja ja pilved hajuvad saare kohalt. Saame teha pilte ja videosid. 

Ületasime Cape Horni meridiaani koordinaatidel 56°06’54 S 67°17’32 W kell 13.46. 



Naine toob lauale hommikul valmis tehtud kiluvõileivad - on ju vabariigi aastapäev ja seda tuleb vääriliselt tähistada!!!


Naine ostis Ushuaiast meestele kullast kõrvarõngad ja nüüd on õige aeg need vapratele purjetajatele kätte anda:) See on juba ammustest aegadest pärit traditsioon, et Cape Hornist möödunud meremeestel on õigus kuldne rõngas kõrva panna. Ajalooliselt oli see vist küll kuidagi seotud võimalike matuse kulude katmisega, aga tänapäeval on omandanud hoopis väärikama tähenduse. Peaks naistele ka midagi põnevat välja mõtlema … Naine on ju esimene Eesti soost naisterahvas, kes Cape Hornist mööda sõitnud aga kõrvarõngaid küll rohkem vaja pole:)

Läänetuul toetab nüüd meie tagasipöördumist ja puhub 7-8 m/s kuni oleme kenasti tagasi Beagli kanalis. Kanalis tuul vaibub ja motoriseerime Ushuaia poole.

Raporteerime Heldurile oma saavutusest. Heldur vastab õnnitlustega ja teatab ühtlasi, et algas sõda ... mis mõttes!??? Putin ründas Ukrainat ... mida!!???  See oli nii uskumatu, et olime mõneks ajaks pahviks löödud. Cape Horn tundus nüüd teisejärguline ... alanud sõda varjutas kõik. Ruudo ütles peale kuuldu mõningat seedimist, et nüüd on tal vaja kiirelt Eestisse jõuda - firmal mitu tehingut Ukrainaga seotud. Täiesti arusaadav.


25.02

Hommikuks olime jõudnud Beagli kanali suudmesse. Umbes samas kohas, kus ennist AISi välja lülitasime, panime selle nüüd sisse tagasi ja saatsime Prefektuurale asukoha raporti.


Vallo helistas meile üle satelliidi ja tegi intervjuu. Nii tore oli üle pika aja taas tema häält kuulda!

Raadio hakkas hoiatama tugeva ohtliku tuule eest Makinley passos ja otsustasime jääda ööseks ankrusse lahesoppi nimega Puerto Harberton. PWG tuuleprognoos näitas, et kella 20 paiku on tulemas korralik purgaa - vähemalt 15 m/s, mis tähendab, et mägedelt tulevad tuuleiilid on ca 20-25 m/s. GFS näitas aga hoopis tuulevaikust. Lasime ankru sisse ja valmistusime halvimaks ... üllatuslikult jäi lahesopp aga rahulikuks ja vaikseks. Üle pika aja osutus GFS prognoos õigeks!

Sõitsime jullaga maale ja uurisime ümbrust, sisemise laguuni põhi on madal ning on hea, et me sinna ei läinud.


Mäe otsa ronides leidsime vaimustavad vaated ja interneti:)

Öö oli väga rahulik.

26.02

Hommik on fantastiliselt ilus ja päikseline. Ronime kordamööda lahte ümbritsevatele küngastele ja naudime vaateid ning internetilevi:) 

Peale hommikueinet sikutame julla pardale ja siirdume kaema lähedalasuvat Pingviinide saart ehk Martillot. Sellele väga lähedale meriheinte tõttu ei pääse aga sajad päikese käes peesitavad pingviinid on ilusti näha.


Puerto Williamsi juures on vahva hambuliste kaljudega saar. Küla ennast vaatame aga ainult kaugelt raske ohkega.


Ilmaolud on kuni Ushuaiani suurepärased ja Roxanna info kohaselt võime omale ise valida sobiliku koha kai ääres. No superlux!

Ainus tänane negatiivne uudis on seotud Tšiili sissepääsuloa taotlemisega - naise MeVacuno taotlus lükati taas tagasi:( Meie Tsiili aukonsulil ei õnnestunud ka ministeeriumiga kontakti saada:( Vaikselt hakkab mõistus otsa saama...

Õhtul läksime restorani oma saavutust tähistama - Ushuaia peatänaval asub üks kuningkrabi restoran, mille tunneb ära aknal akvaariumis ukerdavate krabide järgi. Rõõskkoore ja parmesani juustu kastmes kuningkrabi ongi kuninglik hõrgutis!