umberilma.ee

Froala

20. etapp, Punta del Este, 14 - 20.01.2022

Tuesday 15 February 2022 10:38

14. jaanuar, reede

Istume ja ootame juba varahommikust saati aga mingit testitegijat ei paista kusagilt. Varjus on 36 kraadi kuuma, käime ujumas. Lõpuks võtame lahti ka külma mulli ja katsume mõelda muule kui testimisele. Kella 17-ks õhtul pole endiselt testijast kuulda muud kui Cabrieli sõnumid, et kohe varsti peaks saabuma.

Meestel on ootamisest ja tühjadest lubadustest villand ja nad otsustavad julla peale tõsta ning Buenos Airesesse sõita. Juba ongi julla jahi peal ja ära kinnitatud kui tuleb sõnum Gabrielilt - testitegija ootab meid tema kontoris, tulge ruttu!

Ohh, ruttu julla jälle maha.... Ragnaril õnnestus möödasõitev meretakso meie juurde kutsuda. Hüppasime sinna kõik peale ja minek. Taksopaadis istus veel rahvast. Saime tuttavaks ühe kohaliku Pedroga, kes lubas meid vajadusel aidata. Võtsime tema kontakti st telefoni Watsupis suhtlemiseks.

Immigratsiooniametnik Gabrieli kontoris torkas rõõmsameelne naisterahvas meile oma vatitikud ninna ja kasseeris meilt iga testi eest 100 USD-d pluss veel 100 autojuhile, kes peab meie testide pärast eraldi Priapolises käima. Tulemused lubati saata järgmise päeva lõunaks Gabrielile.

Naasesime rahulolevate ja lootusrikastena jahile. Homme õhtuks saame lõpuks maale.

15. jaanuar, laupäev

Päev möödus taas ootamise tähe all. Loomulikult ei tulnud lõunaks mingeis testitulemusi. Ilm oli päikseline ja palav. Käisime taas ujumas ja lugesime ajaviiteks. Veiko ja Vallo tihendasid vett läbilasknud kajutiakna ära.

Mees üritas kohalikku SIM kaarti tööle saada aga edutult.

PCR testi tulemused laekusid õhtul kl 19 paiku. Viiest üks oli negatiivne, ülejäänud positiivsed!!! Maaleminek ei tulnud seega kõneallagi. Kui olime esimesest šokist üle saanud, uurisime Gabrielilt, mis edasi. Ta vastas, et peame 10 päeva isolatsioonis istuma ja siis uue testi tegema. No mis mõttes ... ega see test siis ju ometi nii ruttu positiivseks ei lähe! Uurisime hotellis/rendikorteris isolatsiooni veetmise võimalust. Gabriel ei uskunud, et meid üldse maale lastakse.

Enne päikeseloojangut hakkas korralikult sadama. Terve öö oli selline äike, et taevas oli pidevalt täiesti valge ... ja vihma muidugi kallas ning tuul sakutas paati. Õnneks olime saanud poile lisa kinnitusotsa vedada.

16. jaanuar, pühapäev

Hommikuks oli pool jullat vihmavett täis. Kuna meil oli omal magedat vett veel järel vaid napid 7 liitrit, kühveldasid mehed julla vee ämbritesse ja valasid saagi jahi veepaaki.


Sellele järgnes pesupäev :) 


Istusime puhastena hommikusöögi lauda ja hakkasime arutama, mida edasi teha. 


Vallo oli oma tuttavate kaudu hankinud Uruguais elava Eesti aukonsuli nime ja kontaktid. Konsuliga suhtlemiseks oli meil aga vaja interneedust. Nii mehel kui naisel on telefonis ainult Telia SIM kaart ja Telia teavitas meid Uruguaisse jõudmisel, et selles riigis Telia kaardiga data teenust kasutada ei saa st meie SIM kaardid on täiesti kasutud.

Õnneks oli Ragnaril ja Fredil Tele2 kaardid, mis võimaldasid 50 euro eest osta 3KB internetimahtu ... rämekallis aga mis parata. Naine kirjutas aukonsul Ramirole kirja, milles palus abi tervisekontrolli läbiviimiseks eesmärgiga saada läbipõdemise sertifikaat. Ramiro vastas, et ta uuris ametkondadelt ja sai vastuseks, et tervisekontrolli võime küll teha aga selle tulemused meid edasi ei aita. Vaja on negatiivset testitulemust.

Selle peale kirjutas naine konsulile uue kirja, milles selgitas, et meil on vajalik kolm madrust maale isolatsiooni jätta, sest vastasel korral ei jõua me Beagli kanalisse navigatsiooni perioodil ja peame Uruguaisse jääma terveks aastaks. Selle peale lubas Ramiro meid aidata nn sanitaarkoridori loomisega meie jahi ja rendikorteri vahele.

Ragnar oli vahepeal suhelnud Pedroga, kes oli meile saatnud kohalikud maalesisenemise nõuded, millest nähtus, et üle 14 päeva ei pea me eneseisolatsioonis olema. Samuti lubas Pedro aidata meid madrustele korteri hankimisel ja toidu tellimisel.

Ramirole selgitasime, et saame korteri rentimise ja toiduhankimisega ise hakkama. Ramiro tervitas meie initsiatiivi, kuid informeeris, et peame katma lisaks rendikorterile tõenäoliselt ka transpordikulu korterisse.

Naine võttis ette kohaliku SIM kaardiga toimetamise ja peale 1,5 tunnist jändamist õnnestus see lõpuks tööle saada. Asi on selles, et kaardi registreerimiseks on vaja kohalikku sotsiaalnumbrit, mida meil ju pole. Heatahtlik migratsiooniametnik Gabriel andis oma numbri. Lisaks nõuti registreerimisel veel sünnikuupäeva. Gabriel avalikkustas Naisele ka oma sünnipäeva! Pange see kõik nüüd korraks mõttes Eesti konteksti - ebareaalne, kas pole! Edasi tuli kõneaeg peale laadida kasutades spetsiaalset SMS-i, loomulikult käis kõik hispaania keeles, kaasaarvatud suhtlus Gabrieliga...

Igatahes oli sellest kõigest abi, sest selle tulemusel oli meil nüüd endisega võrreldes ca 10 korda odavam internet.

17. jaanuar, esmaspäev

Ramiro informeeris, et sadam nõuab, et madruste transport korterisse oleks korraldatud kiirabiautoga (sick!). Selle eest tuleb maksta ca 100 eurot. No mis parata, nõustusime. Korter kolmele maksis samuti ca 80-100 euri ööpäev.

Vahepeal oli tänu Gabrieli asjaajamisele õnnestunud saada kontakt sadamaga ja nõusolek sealt vett võtta. Mehed käisid julla ja veekanistritega kai peal kuni paagid ja kõik kanistrid täis said ning viisid ka prügi lubatud kohta ära. Jälle puhtam ja kuivem tunne:)

Naine üritas sadama kaudu saada meile ka tervisekontrolli aga sealt tuli vaid teade, et meie "requesti processitakse" ja kogu lugu.

Õhtuks teatas Ramiro, et tal on põhimõtteline nõusolek nii immigratsiooniametilt kui ka sadamalt madruste maaletoomiseks olemas. Super töö, Ramiro! Taas tärkas kõigis lootus, et see olukord saab siiski mingi mõistliku lahenduse. Ragnar ja Fred otsustasid muuta tagasisõidu piletite kuupäeva hilisemaks ning vahetasid ka lennu alguspunkti valides esialgse Buenos Airese asemele Monte Video (Uruguai pealinn).

18. jaanuar, teisipäev

Hommikul saime Ramirolt teate, et ta on saatnud Uruguai migratsiooniametile ametliku palve lasta meie madrused maale. Ta arvas, et luba peaks laekuma päeva jooksul ja soovitas kiirabi arve ka juba ette ära maksta.. Kiirabi arve maksmine käis telefoni teel ja aktsepteeriti ainult VISA kaarti. Õnneks meil oli kamba peale üks VISA kaarr ka ja saime asja aetud.

Ragnar maksis e-kanalite kaudu ära ka broneeritud korteri raha.

Tulevastele põlvedele siit aga soovitus, et pangakaartidest peaks olema kaasas, piisavalt pika kehtivusajaga ja rahaga varustatud vähemalt järgmine komplekt: MASTER kreedit ja deebet (Brasiilias enamik toidupoode kreeditit ei aktsepteerinud!) ning VISA kreedit (kui on ka deebet, on eriti turvaline). Sula peaks olema võrdselt eurosid ja dollareid. Mõlemat min tuhat inimese kohta. Iga järgmise külastatava riigi raha võiks olla ca 50 euri väärtuses. See katab esmase transpordikulu ja olulisemad ostud/maksed.

Igatahes olime me juba hommikul kl 10 stardivalmis... 

aga nagu tavapäraselt, tuli oodata terve päev.  Tarviliku allkirja migratsiooniameti resolutsioonile, millega madrused maale lasti saime alles kella 18.30-ks. Edasi läksid asjad suhteliselt kiiresti. Sadama paat tuli meie jahi juurde ja näitas ette, kuhu me jullaga madrused viima peame. 


Madrused täitsid maapeal dokumendid ning juba oligi ka ambulance vastas ja toimetas nad üürikorterisse.

Gabrielil oli küll vaba päev aga ka tema oli meestel maapeal vastas. Naine saatis talle madrustega meie poolt tänutäheks väikese kingituse ja muidugi raha SIM kaardile täiendavalt laetud KBde eest.

Kui madrused olid korterisse jõudnud, tuli neilt ka esimene raport - "WC paberit on siin ainult üks rull! Hea, et paadilt kaasa võtsime:)". No vähemalt on neil tasuta wifi ja saavad ennast dušši all korralikult puhtaks pesta:)

Naine andis ka Ramirole väikese ülevaate toimunust ja tänas teda südamest kogu Picasso meeskonna poolt. Ramiro ei ole küll ise eestlane aga seda enam tuleb imetleda tema abivalmidust ja asjatundlikkust eestlaste aitamisel Uruguais! Suurepärane aukonsul!

19. jaanuar, kolmapäev

Hommik algas sõidu ettevalmistustega.

Naine võttis ühendust oma perearstiga ja pidas nõu, kuidas hankida edasisteks maabumisteks tarvilik läbipõdemise tõend - ei ole ju võimalik igal pool 14 päeva eneseisolatsioonis istuda - nii ei jõua ilmaski sellele pallile ringi peale tehtud...

Perearst lubas uurida.

Pärastlõunal teavitasime sadamat ning Gabrielit, et sooviksime järgmisel päeval lahkuda. Sadamast kästi kontorisse minna ja sadamatasu ära maksta. No huvitav küll, nüüd kui raha on vaja, ei lähe meie “positiivsus” enam kellelegi korda. Mees viis naise jullaga kaldale. Nii kaua kui naine sadamakontorini jõudis, oli see kinni pandud. Avatakse järgmisel hommikul kl 9. Õnneks oli Gabriel oma kontoris - tema tööpäev kestab kella 20-ni. Tõeliselt tore oli teda näha üle pika aja!

Gabriel lõi meile ilma pikemata lahkumistemplid passidesse ja kirjutas tervituse ka meie jahtklubi lipule. Ilma muretseva ja hoolitseva Gabrielita oleks meil ikka väga keeruline olnud. Suur- suur aitähh Sulle Gabriel!!!

20. jaanuar, neljapäev

Tuuled on soodsad ja hakkame vaikselt edasi liikuma. Vaikselt seetõttu, et siin maal ei käi miskit eestlastele omaselt äkki ja kiiresti ning oleme selle rütmiga kohanemas. Hommikul kell 9 kirjutas naine sadama prefectura ametnikule. See organiseeris meile sadamast arve ja tuli ise kohale kella 10-ks. Kasseeris sisse sadamatasu 200 USD so 25 USD päevas poi peal istumise eest! Pani templid paberile ja ütles, et enne ei tohi lahkuda, kui oleme teavitanud sadamat aga, et sadamakontor on udu tõttu suletud ja pole teada, kuna see lahti tehakse.

No väljas oli tõesti udu aga siiski mitte nii hull, et peaks sadama sulgema… Katsusime end sadamast mitte häirida lasta ja panime hoopis tormipurje üles. Katsetamiseks, kuidas töötab ja, kas saame sellega heave-to' d teha. Et mis see veel on? See on üks tormis ellujäämise tehnika aga lähemalt kirjutame sellest edaspidi.

Tormipuri on meil pisut eriline, sest meil pole vaba staaki ehk masti kinnitustrossi, mille külge seda riputada ja kasutame seetõttu vöörstaaki, millele on kenu juba peale rullitud. Paneme tormika spetsiaalse sukaga lihtsalt rullis oleva kenu peale.


Teine suur operatsioon on vöörikajuti tühjaks kolimine, et saaks sinna paigutada kütuse kanistrid ja päikesepaneelid. Päikest jääb meil nüüd ju järjest vähemaks ja tuuled lahevad tugevamaks, mis tähendab, et võib osutuda tarvilikuks pimini topi ehk päikesevarju kokkupanemine aga seda ei saa teha seal peal olevate päikesepaneelidega.

Kütusekanistritega on teine lugu. Tugev torm võib nad lihtsalt kassa võtta ... koos reelinguga, mille külge nad kinnitatud on. Ega sees ka nende hoidmine kõige turvalisem pole aga tõenäosus, et paat jääb terveks, on suurem.

Kolmandaks on ahtrikajutid oluliselt kuivemad ja soojemad, sest asuvad moororiruumi kõrval. Suure lainega on seal ka rahulikum magada.

Lõpuks tõime veel jullaga pisut vett ja kütust juurde ning ostsime viimase 350 kohaliku raha eest sealsamas kail asuvalt inimtühjalt kalaturult kilo jagu mingi lintkalale sarnaneva pika peenikese kala fileed.

Naine praadis kala ära ja tähistasime oma järgmise sõiduetapi algust korraliku kõhutäie ning pudeli mulliga. Sadam oli ka lõpuks “ellu ärganud” ja andsime oma lahkumisest teada. Good bye, Uruguai! Good bye Punta del Este - see võiks ju eesti keelde tõlgituna kõlada kui "Eestlaste neem" :)