umberilma.ee

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

50. etapp Vanuatu saared - 08.09 - 05.10

Sunday 13 November 2022 15:37


8-10.09

8.septembri varahommikul saime lõpuks liikuma. Meie esimene sihtkoht on Ambrym, 

Efatest ca 80 miili kaugusel asuv 9000 elanikuga saar, mille keskel on kaks tegevvulkaani. 


Olime Port Vilas käinud turismibüroos ja saanud sealt Ambrymil elava härra Temari telefoninumbri ning leppinud temaga kokku, et ta korraldab meile lõunasöögi ning kastom tantsu, mis läks meil kamba peale maksma 22000 vatut ehk pisut üle 200 euro. Festivalide ajal saab castom tantsu oluliselt odavamalt näha aga kuna meie Vanuatule jõudmise ajaks oli festivalide periood läbi, olime sunnitud maksma nö eraesinemise eest. 

Ankurdasime hr Temari soovitusel  Rostofi küla juures ja see oli tõesti rahulik ja hea ankrupaik. Hr Temari poeg Jimmi tuli meile mootorpaadiga vastu ja viis meid ca 3 miili eemal asuva turistidele mõeldud looduskaunisse puhkekompleksi, mida peab tema isa. 


Sõime seal kuningliku lõuna ja peale kohalikus järves ujumist olidki tantsijad kohal ja valmis. Neli traditsioonilistes kehakatetes härrat esitasid meile merekaldal dzunglis lühida tantsu koos lauluga, tutvustasid liivajoonistusi js näitasid kohalikku mustkunsti. Kõik see oli väga põnev ehkki oleks muidugi rohkem tahtnud näha ja kuulda... Mis parata, ehk on Malekula saarel veel võimalusi.


Paar sõna tasub siiski öelda ka kohalike traditsiooniliste kehakatete kohta. Selline kehakate, kus väikevend on mässitud pandanuse niinest torukesse, mille ots on siis kinnitatud palmilehest vöö vahele, on olnud enne valge inimese saabumist traditsiooniline kehakate lisaks Ambriumile ka Malekulal jt selle kandi Vanuatu saartel. Plaanime külastada ka ühte Malekula custom küla, kus peaks midagi sarnast nägema.


Läksime jahi juurde tagasi ja sõitsime jullaga kaldale seal asuvat küla uudistama. Jimmi tuli meile teejuhiks kaasa. Ta rääkis, et saarel on 9 kooli, alg- ja põhikoolid.Kooli minnakse 5 aastaselt. Koolis õpetatakse lastele lisaks nende kohaliku suguharu keelele, mida räägitakse kodus vanematega, alates esimesest klassist bislamat ja kolmandast klassist inglise või prantsuse keelt. Paistab, et on võimalik ka mõlemat õppida, sest päris paljud kohalikud täiskasvanud räägivad nii inglise kui prantsuse keelt st kokku nelja keelt!

Bislama on huvitav keel. See tekkis nii, et kohalikud kuulasid, kuidas kolonisaatorid inglise keelt räägivad ja panid selle, mida nad kuulsid kirja ning täiendasid pisut ka prantsuse keelest kuulduga. Seda omapärast keelepudru kasutasid kohalikud hõimud esialgu lisaks välismaalastega suhtlemisele ka omavaheliseks suhtluseks (kohalikke keel on kümneid kui mitte sadu).  Paistab, et praeguseks on bislama ka Vanuatu ametlik riigikeel.

Süüakse enamasti köögivilju, puuvilju, riisi ja kala aga ka sealiha (sh kütitakse odaga metsigu) ja lendrebaseid. Viimaseid taotakse lihtsalt kaikaga peibutise kohalt õhust alla. Kohalik külamees saabus just jahilt ja tutvustas meile särava rahuloluga oma kümnekonnast isendist koosnevat saaki.



Elamised on ehitatud puidust karkassile ja kaetud palmilehtedega. Rikkamad on kasutanud hoone alumise osa ehitusel tsementi. 


Külad ise on korras ja puhtad ehkki elatakse vaeselt. Külakeskusteks on turg, mis oli kaunis räpane (kus toimetavad naised) ja kavabaar ehk nakamal (kus toimetavad mehed). Esmapilgul tundub veider, et mehed kannavad kogu aeg kaasas korralikku matšeetet, aga sellega harjub. Külas on olemas ka pank ja kaks kauplust, mille kaubavalik oli olematu aga sisaldas meie üllatuseks külma õlut!

Tavakülades elavad inimesed ei mängi enam muusikariistu ega tantsi. Vanavanematelt on õpitud tegema liivajoonistusi. Selleks tehakse liivale kõigepealt trips-traps-trulli  meenutav kastivõrk ja siis joonistatakse näpuga keskjoone suhtes peegelpildis kujundeid. Oluline on seejuures, et näppu ei tohi tõsta ja joon peab lõppema seal, kus algas. Tuntumad joonised on süda ja lind aga osavamad joonistavad ka kala, keerulist kilpkonna või muid märke. 

Kastom külades hoitakse au sees vanu traditsioone ja tantse ning nende juurde kuuluvat musitseerimist. Igapäevane elu sarnaneb seal siiski suuresti tavaküladega. Tsärgid on asendanud traditsioonilised kehakatted, jalas kantakse alati ja ainult varbavahesid, enamikul täiskasvanutest on mobiilid, mida laetakse päikesepaneelidega ..

Rahvas on sõbralik ja uudishimulik. Külastasime meiegi kavabaari, mille omanik nimega Pipi jälgis huviga, kuidas valge mees kavale vastu peab. Vanuatu kava tehakse nimelt mitte pulbrist vaid hakklihamasinast läbi lastud kava juurte pudrust, mis kurnatakse joogi saamiseks läbi riidetüki vette. 


See on kõvasti kangem kraam kui Fidzi oma. Kohalikud mehed joovad ühe õhtu jooksul 8-10 pooliku kookospähkli suurust kausikest. Kohalikke naisi kavabaaris ei paistnud.

Naine kaotas tasakaalu juba ühest topsikust kavast. Mees jõi ära kaks portsionit ja käis peale seda paadi poole jalutades täies pikkuses külateele sirakile... Kohalikud ei jõudnud ära itsitada - valge mees jõi nende kavat:)



Järgmiseks päevaks olime kokku leppinud matka vulkaanile. Selleks pidime saama autoga 20 km kaugusele Port-Vato külla ja sealt pisut edasi mägedesse. Transpordi eest jeep'i kastis edasi tagasi küsiti 10 000vatut ehk pisut alla 100 euro. Miskipärast taheti meile kaasa toppida 2 giidi, mis oleks olnud väga kallis. Me polnud sellega nõus. Asi lõppes sellega, et maksime ühe giidi eest ja lisaks tuli meiega kaasa Jimmi. Giidi tasu oli 12 000 vatut. Lisaks küsiti 2000 vatut nn "külaobrokit” Port-Vato külast läbiminemise eest. Midagi ette polnud me nõus maksma. 

Hommikul kell 6 olime autojuhiga kokkulepitud kohtumispaigas. Selgus, et meie giid oli eelmisel päeval kavabaaris end "ohvitseriks" joonud ja tema peale loota ei saanud. Hilinenisega loivas kojale Jimmi, kes oli samuti eelmisel õhtul kava baaris korralikult võtnud aga püsis siiski kuidagi püsti. Autojuht lubas meile uue giidi hankida.


Kobisime kõik tema jeepi kasti ja sõit  Port-Vato poole läks lahti. Ununes mainida, et jeepidega käib liiklus sellel saarel, kuna siin puuduvad asfalteeritud teed. See, mida teeks nimetatakse, on olulises osas rööpasse sõidetud porimülgas, mida jeep ettevaatlikult läbis. Paaris kohas oli tee sirge ja hoolitsetud. Seal võttis autojuht tuurid üles ja hoidsime oma kitsukesest istmest küünte ja hammastega kinni, et mitte maha lennata. 

Port -Vatos tegime väikese peatuse ja uudistasime pisut ringi. 



Sai käia ka kohalikus kempsus. Nõuka ajast pärit inimese jaoks polnudki midagi väga hullu:)


Peale küla pealikule obroki maksmist saime omale rõõmsameelse ja reipa giidi nimega James Apia. Jimmi oli ka vahepeal kosunud ja nägi juba päris kobe välja:)


James osutus väga vahvaks ja asjalikuks giidiks, kes nautis oma tööd. Pidevalt oma matšeetega vehkides juhatas ta meid kindlal käel läbi COVIDi ajal rohtukasvanud džungliradade tutvustades käigu pealt erinevaid taimi ja puid, näidates tuhaväljadel liivajoonistusi, mida vanaisa oli talle poisipõlves õpetanud ning puhastades meile suupisteks noorte palmide säsi. 

Tee džunglis viis meid läbi laava tuha kanjonite, üles mägedesse mööda kitsaid libedaid radu, järjest tihedama taimestikuga vihmametsa mööda mudaseid jõesänge... 



Hoolimata sellest, et James kandis vaid varbavahesid, liikus ta hämmastavalt kiiresti.

Jimmi oli kavabaaris ühe oma plätu ära lõhkunud ja tegi kogu matka kaasa ühe plätuga ... kuid ka tema liikus müstilisel kombel meist kiiremini ... 


Naise kiirus takerdus peamiselt fantastilisse loodusse, mis meid ümbritses. 

Kõige pilkupüüdvamad olid kahtlemata palmid nimega Black Pam, iseäranis hämmastav on selle puu tüvemuster.


Aga ka nn nokupuud valmistasid meile palju nalja, eriti kuna need olid ühed vähestest taimedest, millest järskudes mägedes turnides usaldusväärselt sai kinni haarata:)

Ja kaunid õied, mis tulevad tuttavad ette kodust lillepotist:)


Madrustel oli kurk kaasas ... no siinsed kurgid pole Eesti suguvendadega kaugeltki ühes mõõdus, pigem sellise turskema mehe sääremarja jämedused, kilo- pooleteisesed kamakad. Poolel teel madrused väsisid oma kurgi tassimisest ja jätsid selle tee peale maha. 

See oli õige otsus. Lisaks 5 tunnile dzunglis turnimisele tuli vulkaani kraatri äärele jõudmiseks (veel 1,5h) läbida üüratu tuhavälja platoo ning ettevaatlikult mööda lahtise liiva ja tuhaga polsterdatud mäenõlvasid üles ronida tuules, mis kohati ähvardas mehedki pikali lükata, naistest rääkimata. 


Seda suurem oli kohalejõudmise rõõm! James ja Jimmi olid teinud suurepärast tööd meid eest tõmmates ja tagant lükates.

Et nüüd siis  tuldud teed tagasi ??? Kõik see mis meid sinna oli toonud, viis ka õnneks tagasi:) 



Meist sadakond meetrit eespool lipanud James leidis oma üllatuseks keset džunglit kurgi ja tassis selle ilma suuremat lärmi tekitamata oma kotis alla tagasi. 

Üldiselt selles kandis džunglis ei elata, käiakse ainult metssigu jahtimas. Nägime meiegi metssigadele välja pandud sööta ... loomulikult kookospähkleid:)

Kella 5 paiku pärastlõunal hakkasime taas oma autojuhiga kokkulepitud kohtumispaika jõudma. James oli viimaseks peatuseks maha istunud ja meid järele oodates asunud oma kurki puhastama. Jimmi oli dzunglisse kadunud, et otsemat aga raskemat teed mööda minna. Meie tühjendasime Jamesile järele jõudes oma viimased veepudelid ja aitasime tal selgusele jõuda müstilise kurgi päritolus ning ühtlasi toetasime ka mahlaka vilja pintslisse pistmise projekti.


Seiklusrikas ja tore päev oli läbi saamas, jäi veel ainult tunnike võitlust oma elu eest võikalt rappuvas ja kõikuvas autokastis ... aga noh, me ju kreeniga harjunud:)


11-13.09

Varahommikul hiivasime ankru Ambrymi juures ja juba pärastlõunal otsisime ankrukohta Malekula saare juures. Trade winds'ide eest varjatud vaikse ankrupaiga leidsime Uri saare juures. Sõitsime jullaga LitsLitsi kaisse, mis on väga korralik kaasaegne kai, ja vantsisime paari kilomeetri kaugusel asuvasse Lokotoro külla. 


Teepeal (ja tasub äramärkimist, et tegemist on korraliku asfaltkattega teega) kohtasime kümneid kavabaare, mida tähistasid kõikvõimalike põnevate disainidega lambid. Kui lamp põleb, on baar avatud st kava on valmis. Teisel pool teed olid valdavalt kookosekasvatused ja looduslikud sigalad:)

Nakamal:


Kohaliku transpordi moodustasid ka sel saarel valdavalt kastiga jeepid, mis viitab sellele, et asfalt mingil hetkel kaob ja edasi lähevad Ambrymilt tuttavad roopas porimülkad. Kummaline oli vaadata, kuidas siin lahtistes autokastides veeti seisvaid koolilapsi. Huvitav, kui sageli nendega siin õnnetusi juhtub ...

Lokotoros leidus pea kõike, mida tsiviliseeritud hing ihkas. Meist korduvalt mööda saalinud saiaautost saime värsked saiad, turult värsked puu- ja köögiviljad, poest kõik muu mudru, isegi sularaha automaat oli poe kõrval täiesti olemas. Kütust saab tööpäeviti tanklast, tuleb vaid kastiautoga Litslitsi kaile vedada. Laadida saab ka nii Vodafoni kui Digiceli SIMkaarte.

Kõige rohkem meeldis meile naabrinaisega (kes oli Vanuatul meie madruseks) kohalik käsitööturg. Sealt sai osta külanaiste käsitöö tippsaavutusi - banaanilehtedest põimitud kotte, korve, lehvikuid aga ka puidust nikerdatud tootemeid jms. Väga lahe!


Külast ei puudunud ka ministeeriumid ning merekonteinerisse oli "pesa teinud" National Bank:) Söögikohti ega kohvikuid selles külas pole. 

Jagasime meid uudistama tulnud külalastele õhupalle ja nemad tõid tänutäheks vastu puuvilju. Milline suurepärane vahetuskaup:)

Tegime väikese jullaekskursiooni jahi läheduses asuvale Uri saarele, kus asub väike armas küla. Viisime lastele kingitusi ja saime vastutasuks puuvilju.


Palmilehemati punumine: 

Valmis matt:

Hüttide ehitamisel seotakse karkass kokku sellise niinega, ei ühtegi naela:

Need krabid meenutavad miskipärast meie pakiroboteid:)


Järgmisel hommikul sõitsime edasi Wala saare juurde. Seal oli pealik Charlie meil kohe oma merekanuuga vastas ja näitas ette, kuhu on parem ankurdada.


 Läksime jullaga maale.


Wala saar on ajalooliselt olnud inimsööjate kants (muuseas ka Charlie on inimsööjate otsene järglane). Seal elasid 5 suguharu, kes olid üsna sõjakad. Nii nagu meie aru saime, söödi siiski vaid vaenlase kätt, spirituaalsetel põhjustel. Suguharud kogunesid tähtsamateks toiminguteks oma pühapaikadesse - džunglilagendikele, mille ääres kasvas vähemalt üks pirakas püha wanian tree. Selle puu alla paigutati siis pealikele istumiseks pühad kivid, igale pealikule üks. Pühitsemiseks tapeti ja maeti kivi ümber 7 siga. Ainult mehed tohtisid neil kividel istuda. Kui suguharu pealik sai 40 aastaseks, pidi ta valitsemise järje edasi andma oma vanimale pojale. Selle protseduuri tarbeks läks tarvis taas sigu ja kive. Nii nad seal siis toimetasid, kuni tulid kristlased oma ristiusuga (kes ka alguses muidugi ära söödi). Viimane inimene söödi 1960-ndatel. 

Tänapäeval so enne COVIDit oli Wala saar hädas suure turistode vooga. Kui ikka mõni suurem kruiisilaev nende saare kõrval peatus ja sealt korraga 1500 turistot saarele valgus, siis tavapärasest elust suurt midagi välja ei tulnud. Teisalt kasseeriti igalt turistolt (nagu meiltki) saare ekskursiooni eest 500 vatut näo kohta, mis ei ole kohalikus mõistes sugugi väike raha. Selle rahaga siis vaikselt tsiviliseerutakse. 

Ja väike poisski teadis juba, kuidas turistodega kaupa teha:)


Charlie kutsus meid õhtul tagasi kavat jooma. Edasi sõitsime jullaga peasaarele, kus juba ootas Etienni naine Lynn, kes oli lubanud meid Smol Nambade külla viia. Selgus, et me ei ole sugugi esimesed eestlased selles paigas. Lynnil oli hästi meeles nende juures 7 aastat tagasi peatunud eestlanna Lembe (Mõttus). Tegime pilte ja lubasime need koos Lynni kontaktidega Lembele saata.


Lynn oma võõrastemaja köögis:


Sellises merevaatega palmilehtedest hütikeses saavad turistod siis Lynni juures ööbida:

Smol Nambade külas ka käisime aga paraku olid nad sel päeval Lokotoros shoppamas ja meil ei õnnestunudki neid kohata, rääkimata nende põnevate tantsude nägemisest. 

Et kes on Smol Namba'd? Inglise keele oskajad ilmselt tabasid ära, et tegemist on "väikese numbriga". Jah muidugi on olemas ka kohalik suguharu, keda kutsutakse "Big Nambas". Mis numbrist jutt käib? See on päris hea viktoriini küsimus:) Vanade suguharude nimetus on nimelt seotud hoolikalt pandanuse lehe sisse pakitud meheau pikkusega (sama kehakatet nägime Ambriumil).

Smol Nambade elupaik:


Smol Nambade tantsuplats:


Smol Nambade elupaigast naastes avastasime, et meie kummipaadi ümber on kogunenud hulk “käsilasi”:)

Jagasime neile laiali Smol Nambadele mõeldud kingitused ja nad aitasid meil hea meelega kummipaadi vette tõsta jäädes ise kaldale pikisilmi oma transporti ootama. Need olid Wala saare koolilapsed, kes iga päev paatidega suurel saarel koolis käivad. 


Pimenedes võttis naine kaasa oma ukuleele ja läksime Walale kavabaari, mida kohalikud ise Nakamaliks kutsuvad. Selle poolest erineb Vanuatu kavajoomine ka Fidzi omast, et siin ei jooda kavat oma kodus vaid ainult nakamalis. Ja nagu juba öeldud, kohalikud naised kavat ei joo. 

Kui esimesed topsid kava joodud, lasi naine "laulu lahti" ja mängis ukuleelel mõned palad. Selle peale palus Charlie pilli oma kätte ja mängis samuti paar pala. Nüüd haaras pilli ka Charlie naine Elizabeth ning temagi mängis mõned palad! Nii ringles ukuleele ülejäänud õhtu ja meil oli väga tore! 


Hüvastijätul lubasime Charliet ja Elizabethi veel korra enne Vanuatult lahkumist külastada ja viia lastele korraliku jalgpalli ning Elizabethile taskulambi. Järgmisel hommikul startisime Espiritu Santo poole.

14-16.09

Espiritu Santo pealinn Luganville asub meie teekonda arvestades mugavalt saare lõunatipus. Ankruala korraliku liivapõhjaga asub paar kilomeetrit  linnast idapool hotelli Santo Seaside Villas juures. See hotell pakub teenuseid ka jahtidele. Pesupesemise teenus oli täitsa ok aga dušširuumi kasutuskord, mis maksis 6 euri, oli mahavisatud raha. Sooja vett polnud ja tegelikult oli vee surve nii madal, et võib öelda, et vett duššist vaid nirises.  Me ei hakanud toreda ja abivalmi registratuuritädiga õiendama aga hoiatasime saabuvaid jahte. Suur pluss oli see, et hotellist sai tasuta kanistritega puhast magedat vett st saime jahi veepaagid korralikult täis tassida. Samuti oli hotellil täitsa tore restoran, mille menüüs oleva pitsa võis päris heaks kvalifitseerida. 


Regisreatuuritädike tellis meile takso linna (sõit maksis 200 vatut) ja aitas korraldada sukeldumise Million Dollar Pointi.

Espiritu Santo on ilmselt üks Vanuatu parema infraga saari, kuna see oli II Maailmasõja ajal Ameeriklaste baas. Kui jaapanlastega sotid selged ja sõda läbi, taandusid ameeriklased saarelt jättes selle brittidele ja prantslastele. Kuna saarele oli tassitud aga hulk väärtuslikku tehnikat, mida oli kasutatud saare infrastruktuuri loomiseks ja kaitsmiseks, pakkusid ameeriklased seda naeruväärse summa eest brittidele ja prantslastele. Viimased esialgu nõustusid, siis aga teatasid, et neil pole raha, lootes kogu kraami tasuta saada. Selle peale ameeriklased vihastasid, ehitasid saarelt ookeanisse pika kai ja sõidutasid kogu tehnika soolastesse voogudesse. Selle koha nimeks on tollest ajast 'Million Dollar Point". Ükski endast lugu pidav sukelduja ei lahku Vanuatult ilma, et oleks oma silmaga kaenud  kummastavat veealust kompotti ekskavaatoritest, veokitest ja kõikvõimalikust muust tehnikast, mis on praeguseks kaetud kauniste korallidega ning ümbritsetud värvikirevatest riifikaladest.

Käisime seal meiegi naabrinaisega: 


Sukeldumisklubi omanik on Austraaliast pärit ja igati pädev ning usaldusväärne mees. Sukeldumine ise ei ole sellel saarel väga odav lõbu. Eriti, kui oma varustust kaasas pole, tuleb välja käia üle 100 euro. Selle eest on aga tagatud kaks põnevat sukeldumist - lisaks Million Dollar Pointile saab ära kaeda ka President CC Coolidge vraki (asub 33 m sügavusel aga instruktor lubas, et OWD ja mõningase eelneva sukeldumiskogemuse olemasolul probleeme ei teki). Ja ei tekkinudki.


Kohalikest vaatamisväärsustest reklaamitakse turistidele veel Blue Hole ja Millenium Cave. Esimese vaatasime üle, see on looduskaunis kohas kohalik vulkaanilise tekkega põnev pinnavorm - sügav auk keset muidu suhteliselt madalat jõge. Augu kohal on vesi sügavsinine ja 100% läbipaistev. Väga põnev on seal snorgeldada. Kohale saab muidugimõista taksoga (ununes mainida, et taksod on sellel saarel täiesti tavalised väiksemat sorti sõiduautod). 

Millenium Cave on selles mõttes erand, et sinna ei vii asfaltteed vaid ainult rööpasse sõidetud džunglirada, mis pidi jeepi juhtide sõnul nii halvas olukorras olema, et nad küsivad matkaraja algusse ja tagasi sõidu eest 400 euri. Matkarada siis ise ka veel mitu tundi. Ambrymi kogemus veel selgelt meeles, otsustasime selle matka vahele jätta ja läksime hoopis jullaga romantilisele jõematkale (Luganvilles ja selle ümbruses suubub ookeani mitu suurt jõge).


17-19.09

Ja ongi käes aeg taas paadinina Port Vila poole pöörata. Tagasi sõitsime teiselt poolt Malekula saart. Nautisime maalilisi vaateid ja tegime peatuse Metenovor Bay's, kohas, kus varasemate purjetajate sõnul pidi olema Vanuatu üks kaunimaid snorgeldamise kohti. Ütleme nii, et Vanuatu kohta päris hea aga mälestused snorgeldamisest Prantsuse Polüneesia atollides on lati ikka väga kõrgele seadnud:)

Viimased 100 miili tuli sõita üsna tugevas vastutuules paarimeetrise vastulainega, mis on küllaltki ebamugav. Merehaige ning päikesest põlenud naabrinaine sättis end seepeale "transpordi asendisse" ja enne endast elumärki ei andnud, kui Port Vila turvalised linnatuled taas paistsid... võib ka nii :)

18. septembril tähistasime aasta möödumist oma mereseikluse algusest. 


Port Vila lahes on kaunis saar nimega Iririki, kus on lisaks bungalotele ka väga lahe restoran koos basseinibaariga. Kindel soovitus romantikutele!


19. septembril tegime kohalikult käsitööturult veel viimased ostud … ei ostnud seekord mehele seelikut, hoopis naine sai seeliku ja coconut bra:) 


Ja maailma kõige ägedam pudrunui (millest me pikalt puudust oleme tundnud) on meil nüüd ka!



Mees sai lohutuseks coconuti mahla limpsida ja oli ka päris rahul:)

Saatsime oma toredad madrused Eesti poole teele... Aitähh Teile, et pidasite nii vapralt vastu meie seni kõige karmima mereõnnetuse ja aitasite vaikselt ligihiilivat koduigatsust peletada! 

20-27.09

Käisime Boatyardis aga selgus, et meie jubinad pole Austraaliast veel liikuma hakanudki. FedExi Vanuatu esindaja ei osanud arvata, kuna need võiks kohale jõuda. Mis siis parata. Tuleb oodata ja loota parimat ning mis peamine - ei tohi lasta tujul langeda. Oleme ju lõppude lõpuks maailma ühes lahedamas ja kaunimas paigas. 

Igal hommikul kell 8 saadab Telia järjekindlalt sõnumi: "Tere tulemast Fidzile! Digicel vòrgus kòne Eestisse 2.67 €/min, kòne kohalikule numbrile 0.67 €/min ja vastuvòetav kòne 1.85 €/min. ... Kui soovite kasutada mobiilset internetti hinnaga 15 €/MB, siis saatke SMS märksònaga 15EURMB numbrile 9560..."

Ja igal õhtul kell 20 saadab Telia sõnumi:"Tere tulemast Vanuatusse! Digicel vòrgus kòne Eestisse 2.61 €/min, kòne kohalikule numbrile 0.65 €/min ja vastuvòetav kòne 1.85 €/min. ... Kui soovite kasutada mobiilset internetti hinnaga 15 €/MB, siis saatke SMS märksònaga 15EURMB numbrile 9560...."

No ikka tore saada  sõnumeid Eestimaalt :)


Telia pakutud überkalli interneti asemel on meil siin kasutusel koguni kaks kohalikku SIM kaarti Digicel ja Vodafone. Kaks selle pärast, et erinevatel saartel on erinevad võrgud ja ka seetõttu, et ühest võrgust teise on väga kallis helistada aga samas võrgus on kõne praktiliselt tasuta. Kõigik kohalikel on kaks telefoninumbrit! Kas meenub Eesti 20 aastat tagasi? :)

Sarnaselt eelmiste saartega on Vanuatul kõikjal levinud enesepiinamisvahend nimega kuked ja need lõugavad, mis jaksavad igal hommikul kella 4-5-ni. Lisaks on malaariasääsed ja pisikesed fantoomsääsed ehk liivasääsed. Malaariasääsed ilmuvad eikusagilt välja õhtul, kui läheb pimedaks. Port Vilas õnneks malaariat pole aga teistel saartel seda ikka kohtab. Poes sääsevõrke ei müüda, neid saab vajadusel tasuta terviseministeeriumist. Apteegist ostsime juurde malaaria tablette. Need olid poole odavamad kui Tahhitil aga kallid ikka.

Koeraga jalutajaid siin ei kohta. Ühtegi hulkuvat koera Port Vilas ehk pealinnas samuti pole. Ei ole ära söödud (nagu me esialgu arvasime)  hoopis koeramaksu tuleb siin maksta. 2440 vatut aastas paneb inimesed ilmselt mõtlema, kui väga nad ikka koera tahavad.

Ühelgi saarel ei kohanud me ka jalgratta-, rolleri- ega mootorrattaga sõitvaid inimesi. Küll aga pakkus Port Vila autolaenutus elektriautosid. Kohalikud mõistagi sõidavad tavakütust tarbivate autodega ... elektrit jätkub paljudel ju vaevalt elupaiga valgustamiseks ja mobiili laadimiseks. Ka joogivett kogutakse väljaspool linnasid vihmast. 

Meie ankrukohas on kümmekond jahti. Meid kutsuti punti ümber saare ekskursioonile. No miks mitte. Purjetajad olid kamba peale rentinud terveks päevaks mikrobussi juhiga. Näo peale läks see maksma vaid 1000 vatut. 

Hoidusime eemale tüüpilistest turistilõksudest ja külastasime lahedaid looduskauneid paiku. Igati tore meelelahutus:)

See on üllatav vaatepilt - vihmasabinaga sõidavad kohalikud lapsed banaanipuu lehel mäest alla! Ära sa ütle, et troopikas kelgutamist ei tunta:)

Õhtul sattusime Vanuatu Made Marketi päevade raames linnapargis toimunud kontserdile ja moešõule. See viimane väärib pisut kommenteerimist:) Nimelt kannab ca 80% kohalikest naistest siin spetsiifilise lõikega sitsikleiti. 

Meie asjatundmatu silm eristab nende kleitide juures vaid värvi ja mustrit aga kohalikud oskavad asja ilmselt paremini hinnata. Igatahes algas moešõu sellega, et lavale tuli kümmekond kohalikku naist, kõigil sitsikleidikesed seljas, plätud jalas ja nõksutasid laval ühe loo kestel puusi meie mõistes diskotantsu taoliselt. Peale seda tulid üksteise järel 4-5 turumuti välimusega sitsikleitides daami. Igaühel oli kaasas 1-2 modelli, kelle näitel nad siis oma õmblemisoskust kiitsid. Naismodellidel seljas traditsioonilised sitsikleidid ja mõni oli päris paljajalu. Meesmodellidele oli selga õmmeldud pikkade käistega värvilised pluusid ja ka jalas olid pikad püksid ehkki mitte mustad või muidu tumedad, nagu meie oleme harjunud. Meestel olid kõigil jalas ka nahast kingad, mida muidu tänavapildis ei kohta. Selline mood siis praegu siin:)

Boatyardis oli jahtkapten Tedil sünnipäev. Geoff korraldas selle puhul barbeque õhtu ja kutsus meidki. Tuli välja, et Ted mängib väga hästi kitarri. Jeoffil oli kaasas ka poeg, tõeliselt lahe ja ägeda parukaga tegelane:)


Leppisime Geoffiga kokku, et võime tulla päevaks Boatyardi poisse ja oma paadi vöörikahjustused (osaliselt pärit veel Lihavõtte saare ankrukaotuse ajast) ära parandada. 

Kui vöör korda sai, külastasime Port Vila ööklubisid... kõiki kolme:) See oli päris vahva elukogemus. Sealsetes ööklubides läheb elu keema juba kella 21 paiku. Esimeses ööklubis, kus me käisime, oli sissepääs tasuta. Esmapilgul näis, et tegemist on ainult kohalike meeste klubiga aga lõpuks märkasime ka paari kolme kohalikku naist. Naiste-meeste suhe oli ca 1/6. Meestel olid käes suured 1,5 liitrised plastkannud ja nad tantsisid platsil kambakesti ning jõid aegajalt. Kannudes ei olnud kava vaid kohalik kannuõlu. 

Naised istusid terrassi nurkades peidus. Püksid jalas, tsärk seljas, ainult krunn kuklas reetis nende sugu. Kõik kandsid plätusid. Muusika oli täitsa hea, meloodiline. Kuna kokteilide valik oli napp, võtsime kohalikku pudeliõlut ja istusime väliterrassile toimuvat jälgima. Ajapikku tuli paar naisterahvast juurde ja üks oli jõudnud nii palju õlut juua, et läks ka tantsuplatsile meeste sekka plätut voolima. Tantsuliigutused olid kõigil ühetaolised, lasti jalad kõverdatud põlvedega maksimaalselt harki, ning kõiguti siis ühelt jalalt teisele. 

Teises ööklubis oli sissepääs meestele tasuline - 1000 vatut. Naised said tasuta. Selle tulemusel oli klubis naisi enam-vähem sama palju kui mehi ja kohalike hulgast paistis silma ka paar heledanahalist külastajat, peamiselt pilusilmsed. Siin oli seltskond aga ka juba stiili mõttes oluliselt kirjum. Üks naisterahvas oli endale selga ajanud kuldsest brokaadist pika liibuva õhtukleidi, jalas kontsakingad, teine oli tulnud kohaliku sitsikleidi ja plätudega, kolmas alt laieneva selga paljastava ballikleidiga, neljas oli omale hõbedasest võrgust pika läbipaistva särk-kleidi selga tõmmanud, viiendal olid teismeliste tänavakrungede teksad, mille jalgevahe ulatus poolde põlve... jne jne. Võtsime baarist džinn-tooniku ja vahtisime uskmatul pilgul kogu seda sumisevat moedemonstratsiooni. Ainus sarnasus eelmise klubiga oli taas see, et kõigil (sh naistel) olid käes suured punased plastkannud, millest siis õlut rüübati. Mõni valas siiski selle enne joomist ka teises käes olevasse väiksemasse plasttopsi. Tegelikult oli muusika ka täpselt sama, mis eelmises klubis - selline kohalik meloodiline tümpsa, meile tundmatu aga sugugi mitte halb. Tantsisime koos kohalikega.

Kolmandas klubis oli pilet nii meestele kui ka naistele, mõlemale 1000 vatut. Selle eest sai  kaks 500 vatust žetooni, mille võis baaris jookide vastu vahetada. See klubi oli kõige euroopalikum, päris palju kohtas valgenahalisi. Kohalikud olid riides meie mõistes täitsa klubilikult. Muusika oli samuti meile tuttav ... ühesõnaga oli see kõik igav ja sinna me pikalt pidama ei jäänud. 

Ebaturvalisuse probleemi me üheski klubis ei kohanud. Kõigis kubides oli nii noori, kui meievanuseid. Nii et võib täitsa soovitada seda meelelahutust Vanuatul:)


28.09-01.10

Boatyardi sekretär Marti, tore Lõuna-Aafrikast pärit vanem daam, kes on vahepeal naise heaks sõbraks saanud, helistas ja teatas rõõmusõnumi - meie staak jõudis just kohale!

Kiirustasime Boatyardi - seal see pakk oligi. Sisuga tutvumisel selgus, et kõik tarvilik oli olemas. Leppisime Jeoffiga kokku, et võime järgmisel päeval kasutada Boatyardi poid ja vajadusel ka töökoda. Kutsusime omale appi meie läheduses ankrus oleva soolopurjetaja Ignazio, sest furleksi pika lati transpordiks maalt jahile läheb vaja vähemalt kahte jullat. 

Järgmisel hommikul olime varakult platsis. Installeerisime uue staagi furlexi hülssi so toppisime selle pika lati sisse, mille ümber kenu rullitakse. Mees lõikas staagi trossi parajasse mõõtu ja kinnitas alumise otsa furlexi mehhanismi külge. Kutsusime Ignazio, kes aitas koos kohalike töömeestega 15 meertrise furlexi lati merekaldale tassida ning kahe julla külge kinnitada. Lati otsa sidusime tühja kütusekanistri, et see väga ära ei painduks.

Põristasime siis vaikselt oma konstruiga jahi juurde ja sikutasime lati tirgu otsaga masti.

Alumise furleksi osa sidusime esialgu reelingu külge. Ilm oli üsna tuuline ja laineloks segas meie operatsiooni aga saime kenasti hakkama:) Kutsusime Ignazio tänutäheks oma pardale õhtust sööma.


Järgmisel hommikul oli vara äratus, sest ainult hommikul kella 5-6 vahel on ookean siin nii vaikne, et kannatab loksuvasse masti ronida (mast on eest ju endiselt kinnitatud vaid ahterstaagiga ja tagant kinnituseta). Naine sai kaasa tööriistakoti ja mehe julgustavad sõnad, et natuke tuleb koputada ja küll see vana trossi otsa kinnitus lahti tuleb, Eesti Seldeni esindajad olid kinnitanud, et mingit hülssi trossi otsa kinnituse sees pole (nagu naine kahtlustas).

Mastis selgus mõningase haamriga kolkimise ja kruvikaga torkimise peale muidugi, et hülss on täiesti olemas ning on vana trossi kinnituse korralikult kinni kiilunud. Naine kükitas tund aega mastis ja tagus hülsi sisuliselt metallikänkraks enne kui vana kinnituse kätte sai. Ise hirmus kuri selle idioodi peale, kes taolisse kohta hülsi toppis. Kui vana kinnitus lõpuks käes, läks edasine ladusalt - naine kinnitas uue trossi otsa masti tippu ja mees kinnitas furlexi alumise osa vööri külge ning võis kenu taas rulli peale kerida. Saime hakkama! :) Nüüd saame edasi sõita. Ülejäänud päev kuluski ärasõidu ettevalmistustöödele. Muuhulgas meisterdas naine kajutite akende ette sääsevõrgud:)


02.10

Täna on pühapäev ja pühapäeval Vanuatul keegi tööd ei tee. Otsustasime puhata meiegi ja pidada maha hoopis väikese lahkumispeo. On meile ju siinviibitud kuu jooksul juba terve hulk toredaid sõpru ja tuttavaid juurde tulnud:)

Sel päeval oli sobilikult ka Boatyardi kõrval asuvas Vanuatu jahtklubis väike barbeque, nii et võtsime aga külmad mullid, papaia ning juustu kaasa ja ilmusime pärastlõunal kohale. 

Tutvusime jahtklubi kommodoori Garyga ja kinkisime talle meie jahtklubi lipu. Tema vastuseks kinkis meile Vanuatu jahtklubi lipu! Olime väga tänulikud. TJK lipp tõmmati selleks õhtuks Vanuatu jahtklubis aukohale ja lõime purjetajate ja Vanuatu terviseks klaasid kokku. Rääkisime Garyle oma jahtklubist ning tema tutvustas Vanuatu oma. 


Gary rääkis, et enne tsüklon Pami (2015.a) kuulus Vanuatu jahtklubisse üle 40 aluse. Pam viis enamuse neist merepõhja. Nüüd on klubis vaid kümmekond jahti. Port Vila lahes oli Pami saabumishetkel umbes 50 jahti, mis kõik eranditult ca 10 minutit kestnud 70-75m/s puhunud tormituulega kaldale pühiti või põhja läksid. Hukkus 4 paadielanikku. Tükk aega oli lahe põhi erinevaid aluseid nii täis, et ankurdamine seal ei tulnud kõne allagi. Nüüdseks on valitsus suurema osa lahest ära puhastanud. Väga karm kogemus igatahes. 

Boatyardi (ja selles olnud paate) ega ka Vanuatu jahtklubi Pam praktiliselt ei puutunud, ainult metallist värava viis eest :)

Ühtäkki hakkas "siit nurgast ja sealt nurgast keskõrandale kokku" ilmuma väga erinevate muusikainstrumentidega tegelasi - lisaks kitarridele ja trummidele olid esindatud ka viiul, akordion ja isegi saksofon! ...  ja see oli ikka muljetavaldav, kuidas kogu see kamp lõpuks kokku mängis ja laulis - justkui oleks aastaid harjutanud (tegelikult mängisid osad neist koos esimest korda!). 

Kommodoor Gary ise on samuti väga andekas ja mängib mitmeid erinevaid pille! Tõeliselt vahva ja ootamatult heatasemeline kontsert oli see!!! Ja seltskond oli samuti suurepärane koosnedes meie üllatuseks valdavalt heledanahalistest Lõuna-Aafriklastest (ka Gary ise oli pärit sealt) ja muidugi Austraallastest, kes Vanuatu kandis palju purjetavad. 

Pimenes ja pidu sai läbi. Äraütlemata kahju oli lahkuda koduseks saanud Boatyardist ja kõigist sealsetest suurepärastest inimestest. Naisel oli iseäranis kahhju jätta hüvasti Martiega, Boat Yardy sekretäriga, kes naisele kogu Vanuatul veedetud aja oli nii suureks abiks kui ka heaks sõbraks - nagu hoolitsev ja hea haldjas. Aitähh Sulle, Martie!


Jahtkapten Ted laenas meile veel oma tensiomeetrit, et saaksime järgmisel hommikul oma staagid taas õigesse pingesse kruvida. Tuleb omale ka selline vidin soetada. Vanuatu jahtklubi lipp ripub nüüd aga ka meie paadis aukohal!

03.10

Täna on lahkumispäev elik päev täis tihedat toimetamist. Hommik algas varakult staakide pinguskontrolliga. Siis tassisime Boatyardist kanistritega oma jahi veepaagid täis ja naine läks meid välja möllima. 

Tolli kontor pidi kirjade järgi olema avatud juba kl 8-st aga kl 9 oli uks veel lukus ja ukse taga ei oodanud mitte ainult kliendid vaid ka kogu kontori rahvas - boss, kellel on ainsana kontori välisukse võti, polnud veel saabunud! 

No mis parata, lobisesime siis teiste jahtkaptenitega kuniks boss saabus.

Noonsaitis on kirjutatud, et enne lahkumist 24h tuleb saata tollile kirjalik eelteade lahkumise kohta. Kuna seda ametnikku, kelle  emailile lahkumisteavitused lähevad, tööl ei olnud, tuli formular uuesti kohapeal käsitsi täita. Siis saadeti sadamakapteni kontorisse, kes kasseeris tont teab mille eest 8300 vatut (ca 75 euri). Edasi immigratsiooni. Immigrarsiooniametnik hõikas juba ukselt - "Teid ma mäletan - One Way Ticket, eks ole!" 

Nojah, naine selgitas selle peale immigratsiooniametnikule, miks me veel ikka Port Vilas kükitasime ja peale hulga paberite täitmist pani ametnik templid passidesse ja soovis head reisi. Igati kena ja viisakas. 

Üritasime saada ka maksuvaba kütust ja alkoholi. Tolliametnik väljastaski meile tarvilikud paberid. Mees läks paberiga tanklasse, tühjad kanistrid nagu jõuluehted küljes rippumas:) ... ja tuli tagasi sama targalt. Maksuvaba kütuse saamiseks tuleb see eraldi tanklasse ette tellida ja nii väikest kogust, nagu meil vaja (ainult 150 liitrit) nad tellima ei hakka. Vot sulle maksuvabastust!


Alkoholipood oli siiski ettenägelikult meie tarbeks mõned maksuvabad mullid ära tellinud ja ei pipardanud sugugi meie paberi peale. 

Tegime veel viimase lõunasõõgi sadama restoranis ja jätsime hüvasti Rosie’ga - imearmsa ja uskumatult tubli kohaliku naisega, kes administreeris jahtsadama igapäevast tööd.

Nüüd läks aga kiireks, sest kell sai kohe- kohe 16.00. Meil oli veel hästi meeles hiljutine kogemus putukapolitseiga. Kribinal-krabinal vinnasime julla peale ja sikutasime ankru üles. Ei tahtnud tulla va sunnik! Tont teab, mida kõike seal põhjas Pami ajast veel vedeleb ... lõpuks saime kätte. Start kl 16.30.


4.10

Peale ööpäevast sõitu tuttavatel radadel olime jõudnud Malekula lõunatipu juurde. Meil oli vaja veel teha väike vahepeatus Wala saare juures, et Elizabethile ära anda talle lubatud taskulamp ja lastele lubatud jalgpall. Ilm ei lasknud aga paraku edasi minna - puhus tugev lõunatuul, mis oli korraliku laine üles kerinud ja taevas meie ees oli ähvardavalt tinahall. Mees tegi ettepaneku läheduses asuvasse sügavasse abajasse ööseks tormi eest peitu minna. Mõeldud tehtud. 

Abajas oli ees veel kolm jahti. Lasime ankru sisse ja nautisime õhtusöögi kõrvale looduskaunist ümbruskonda ning rahulikku ankruala. Maale ei läinud.


5.10

Startisime varakult. Tuul oli endiselt tugev ja Wala saare juurde jõudsime kella 13 paiku. Charlie oli taas vastas ja juhatas sobilikku ankrupaika kuid reaalsus oli selline, et sel päeval Wala saare juures head ankurdamise võimalust polnud. Lõunatuuled tõid tugeva lainetuse ookeanilt ka saare taha ja ega me julenudki sellise ilmaga maale minna. Andsime Charlile kingid ja järele jäänud 2000 vatut ning palusime selle eest tuua värskeid puu- ja köögivilju. Charlie kadus külla.

Vaatasime, kuis külapoisid merekanuudel lainetes lustisid. Inglise keelt nad paraku ei osanud. Lõpuks uurisid meilt, kas me pomelot tahame. Noogutasime ja külapoisid kadusid samuti.


Mõne aja pärast oli rannas Elizabeth ja istus ise kiitsakasse merekanuusse. Lainetus oli tugev ja tal oli tegemist, et jahi juurde jõuda. 


Aitasime ta lõpuks paati. Kallistasime jällenägemise rõõmus ja uurisime, kuidas teineteisel vahepeal läinud on. Elizaberh rääkis, et nad olid kohe peale meie lahkumist hakanud uut maja ehitama ja et see on juba peaaegu valmis ning, et ta tahab mulle seda näidata. Kuuldes, et ilm on halb ja et me ei saa seetõttu õhtusöögile tulla, muutus ta nukraks. Naine lubas, et tuleb korraks üksi saarele ja vaatab nende uue maja üle. 

Elizabeth uusidtas huviga paadis ringi. Ütles, et see on esimene kord, kus keegi teda paati sisse kutsub. Ta uuris ega meil ülearuseid prille pole. No küll ikka vedas, et olime terve hulga prille ostnud saarte elanikele kinkimiseks. Andsime talle erinevaid tugevusi proovida ja Elizabeth oli pisarateni liigutatud ja tänulik, et saab nüüd jälle raamatuid lugeda. Naine andis veel oma köögitarvetest ühe plastmasskarbi ära nähes kui igatsevalt vaene naine seda piidleb. 


Elizabethi pojapoeg on oma lokkidega ikka tõeline hurmur:)



Tagasi jõudsid külapoisid pomeloga. Andsime neile vastu paki küpsiseid. Jaht oli juba korralikult triivinud. Oli aeg Elizabeth saarele tagasi saata. 

Merekanuu ägises tugevas lainetuses juba Elisabethi all, nii et naine pidas turvalisemaks saarel ujudes ära käia. 


No tõesti, muljetavaldav kui kiiresti nad siin oma majakesi püstitavad. Katus oli peakohal, seinte betoonosa valmis ja just lõpetati põranda valamist. Elizabethi punutud palmilehtedest matid ootasid hunnikus oma järge. Tegemist oli uue elumaja ehitusega.

Elizabeth näitas ka naisele oma kööki. See oli väike muldpõrandaga ilma akendeta palmilehtedest hütike. Ühes nurgas oli tulekolle, teises nurgas plastkarpides väheldane toiduvaru ning paar potti ja pann. Suits läheb välja uksest ja katuse alla jäetud piludest.  Kuna elektrit pole, pole ka külmikut ega muid mugavusi. Pole ühtegi lauda ega tooli! Toidutegemiseks vajalik vesi saadakse katuselt kogutavast vihmaveest. Toidunõude pesemiseks vajalik vesi sikutatakse nööriga üles sügavast kaevust küla nurgas. 

Kõigest hoolimata naerusuine Elizabeth tuli naist oma kanuuga turvama ka paati tagasi ujumisel ja lehvitas pärast kaldal pikalt järele. Ega ta tegelikult meid enne ära ei lasknudki, kui nuias välja lubaduse, et tuleme veel kunagi tagasi:)  Nii siirad ja südamlikud on Vanuatud! 



Sellise positiivse emotsiooniga me Vanuatult lahkusimegi. Ei oleks veel tahtnud minna aga mis parata. Ees ootab Papua New Guinea oma seiklustega. Port Moresby'ni on sõita 1300 meremiili ehk eesootav teekond on umbes sama pikk kui oli Atlandi ületus.