umberilma.ee

Froala

17. etapp, Rio de Janeiro, 26.12.21-02.01.22

Sunday 13 February 2022 20:08

26. detsember, pühapäev

Ärkasime hommikul varakult ja mehed võtsid paagid vett täis. Peale hommikusööki läks naine sadamasse, et teha ettemakse kaikoha eest. Sadamakontoris oli kaks tütarlast, kes inglise keelt ei rääkinud. Google translate kaudu selgitas naine, mida vaja. Tütarlapsed esitasid arve kohalikus rahas 600 realile (vastab ca 100 eurole).

Naine üritas seda maksta kaardiga aga kuna kaart ei töötanud, uuris naine, kus asub lähim sularaha automaat. Asub lennujaamas. Ette aeti golfiautole sarnanev transpordimasin ja naine veeti lennujaama, mis asub sadamast ca kilomeetri kaugusel Seal võttis naine tarviliku summa automaadist välja ja kuna sadama sõiduk oli vahepeal jalga lasknud, jalutas naine tuldud teed tagasi. Päike paistis ja väljas oli väga palav. Õnneks müüdi tee ääres külmi jooke, naine kasutas juhust. Tee ühel pool on ilus park ja tähelepanelikumal silmitsemisel avastas naine, et seal toimetavad puude otsas väikesed Tallinna loomaaiast tuttavad marmorsetid.

Sadamasse jõudmist tähistab suur mangopuu, mille viljad on peaaegu küpsed ning kaks eesti meest, kes nuiavad naiselt kohalikku raha, et külma õlut osta. Seda väikest asja ikka saab:) Ja sai makstud ka sadama ettemaksuarve.

Sõitsime jahiga ankrualale, mis asub sadamast mõne kilomeetri kaugusel otse ühe mäe all ja kinnitasime end poisse. Naine märkas, et selle mäe otsa viivad funikulöörid ja tegi meestele ettepaneku asja uurima minna. 


Peale ihu korrastamise protseduure 



toimetasid mehed julla vette ja sõitsime sellega lähimasse randa. Meie naaberpaadi omanik, noor mees, kes muuseas elas jahi peal, kinnitas, et julla hoidmine selles rannas on ohutu. Ega meil muud üle jäänud, kui uskuda ning vantsisime funikulööri otsima. See oli ca 1,5 km kaugusel meie rannast. Saime aru, et tegemist on Urka linnaosaga, sest selle mäe nimi, mille jalamil me ankrualas oleme, on Urka. Tõstuki juures on pikk järjekord ja sissepääsuks tuleb ette näidata isikut tõendav dokument ning vaktsimeerimistõend. Õnneks olid meil kõigi tarvilike dokumentide koopiad telefonis olemas ja sellest piisas. Ostsime piletid ja sõitsime Urka mäe otsa. Alles seal saime aru, et järgmine veel kõrgem mägi, mis on meie sihtkoht, on kuulus Suhkrupea mägi!

Me oleme ju ikka erilised pursuid - parkisime ennast otse Suhkrupea mäe kõrvale:) Ilm oli endiselt ilus ja vaated Riole ja ookeanile hingematvad. 


Naine ei suutnud loobuda jäätisest ja klaasikesest külmast valgest veinist. Kõik oli liiga hea, et tõsi olla:)


Lõpuks asusime tagasiteele. Urka mäe küljel ukerdasid kaljuronijad. Naine vaatad põnevusega, kuidas nad seal teineteisest pilte klõpsisid, kuniks üks üktäkki küsis naiselt: "Kas tahad ka?"

Mis küsimus... muidugi! Naine informeeris meest, kes jäi talle uskumatu pilguga järele vaatama ja lipsas üle piirdeääre kaljunukile, kus pandi talle kohe ka turvavarustus ümber. 50 kohaliku eest sai kaljuservast alla laskuda ja selle sisse mahtus ka pildistamine naise enda telefoniga. See oli ikka ülilahe ettevõtmine, mis niipea ei unune! Mehed vahtisid seda pealt pisut eemalt ja üritasid kaljudel turnivaid marmorsette pildile saada aga need elukad on väga kiired.


Tagasi kaljule ronides selgus, et turvamehed ei luba naist enam pargi alale ja naisel tuleb alla minna läbi dzungli. Mees andis naisele raadiojaama kaasa ja ronimisinstruktor juhatas naise õigele rajale.

Rada lõppes pargi värava taga, mis oli aga paraku suletud. Naisel ei jäänud muud üle kui hakata läbi dzungli erinevaid radasid katsetades mäest alla liikuma. Ekslemist oli kõvasti aga põnev ja ilus oli ka. Puude otsas oli palju marmorsette ja linnulaul oli kõrvulukustav. Turiste tuli vastu päris mitmeid ja nende abiga jõudis naine lõpuks taas tõstukini. Mehed olid juba julla juurde läinud. Ka naine lippas sinna ja sellega sai meie esimene seiklusrohke päev Rios läbi, sest läks juba pimedaks.

27. detsember, esmaspäev

Täna on meil plaanis kohtuda kahe K tähega mehega - esiteks käia ära käsi laiutava Kristuse juures ja teiseks kokku saada kohalikust väliseestlasest Kaupoga.

Alustasime sellest, et sõitsime taksoga soovitud suunas nii kaua, kui see meid välja viskas - edasi tuli minna rongiga. Rongijaamas lehvis meie üllatuseks sinimustvalge!


Rong ronis vaevaliselt mööda mäekülge läbi dzungli üles

 

Aga üleval avanesid vaimustavad vaated nii Suhkrupea mäele:

 kui ka Copacabana rannale:

ja loomulikult ka K-tähega härrale endale:


Inimesed viskasid end pikali maha, et sobiliku nurga alt oma kaaslastest Kristuse taustal pilti teha. Ka meeste pilkudest võib näha, et “Paradise Found” :)





Õhtul ootas meid Urka baari juures meie mees Kaupo - Eestlane, kes on pärit Tapalt, elab Rios ja töötab hiinlaste heaks - no proovige järgi teha:) Rios elab ta juba 14 aastat! Kuulab muuhulgas Kuku Raadio "Meretundi" ja sealt saigi info meie sõidu kohta. Ma ikka ei väsi imestamast, kuidas saatus punub põnevaid kokkusattumusi - on meil nüüd ju ühes paadis Meretunni tegija Vallo, ookeanitagune Meretunni kuulaja Kaupo ja kaks hullu purjetajat, kes nad kokku viisid:)


Igatahes tegime omale jahi peal ühe mõnusa õhtu ja kuulasime põnevusega uskumatuid lugusid kohaliku elu kohta. Näiteks imestasime väga, kui usinasti siin kohalikud maske kannavad - isegi hommikusörgi tegijatel oli mask ees. Tuli välja, et maski kannavad inimesed, et väljendada oma vastumeelsust võimul oleva presidendi vastu, kes taunib maski kandmist! President, kes ei tunnista COVIDit on rahva hulgas ebapopulaarne ja talle ennustatakse peatsetel valimistel kaotust. Arvatavasti tuleb võimule enne teda president olnud seitsmekümnendates vanahärra, kellel 7 klassi haridus ja kes lahkus eelmine kord korruptsioonisüüdistusega. Brasiilias on kõrgharidusega inimestele eraldi vanglad st neid ei hoita koos nn "madalalaubalistega". Korruptandist algharidusega vanahärraga tekkis aga probleem, kuhu vanglasse panna president? Otsustati talle eraldi vangikong sisustada. Siin riigis oleks võrdõiguslastel ikka lai tööpõld:)

Riik ägab oma keeruka maksusüsteemi ja ma ütleks isegi korruptiivse pensionisüsteemi all. Maksusüsteem on nii keeruline, et raamatupidajad on siin moodustanud oma nn tsunfti nagu Eestis advokaadid oma advokatuuri ja sellesse kinnisesse kõrgliigasse niisama naljalt ei pääse.

Riigiteenistujad nagu sõjaväelased ja politseinikud (mis on suures plaanis enam-vähem sama, sest siin on sõjaväe politsei) saavad täispalga ulstuses riiklikku pensionit ja kui nad surevad, siis saavad seda pensionit edasi nende naised ja kui naine sureb, siis pärandub pension nende vallalistele tütardele. Võib ju arvata, et ohvitseri tütred siin riigis abielluma ei kiirusta:)

Eurooplaste sarnane on siin olla väga popp ja ehkki temperatuur langeb aastas vaid paaril nädalal alla 20 kraadi, on jõukamad naised endale selleks ajaks soetanud saapad ja kasuka ja uhkeldavad nendega siis ringi. Kui temperatuur alla 20 kraadi langeb, hakatakse kodututele tasuta öömaja ja supiköögi teenust pakkuma. Neil ka tore:)

Vahepeal sajab siin kõvasti vihma. Ükskord avastas Kaupo hommikul, et tema kodutänavale pargitud auto oli vee alla jäänud. Temal oli auto õnneks kindlustatud, paljudel naabritel nii hästi ei läinud... Diiselkütusega sõiduautosid siin pole. Nende import on miskipärast keelatud. Enamik autodest on manuaalkäigukastiga sest automaatkastiga autode maksud on väga kõrged. Kaupol on automaat ja ta naerab, et seda on hea pidada, sest ei varastata ära:)

Laste sünnipäevadega on siin mingi eriline teema. Näiteks lapse üheaasta sünnipäevapidu on siin võrreldav Eesti pulmadega - kokku kutsutakse vähemalt 50 sõpra-sugulast ... see rohkem ikka täiskasvanutele mõeldud pidu. Ja sama kõva pidu peetakse tütre 14 aastaseks saamise puhul ... pojad ei lähe arvesse. Selle traditsiooni algeid oleks päris põnev uurida.

Selliseid lugusid Kaupol jätkub ja tegelikult on ainus soovitus ise siia kohale tulla ja Kaupo üles otsida. Temaga koos on väga tore ja huvitav.

Hilisõhtul viisime Kaupo tagasi maale ja leppisime kokku, et kohtume taas, kui oleme kaikohal.

28.detsember, teisipäev

Esimene suurem uudishimu Rio vastu on nüüd rahuldatud ja tänase päeva peamine eesmärk on mehe arvuti remonti viia ning kõvakettalt blogi backup failid kätte saada. Selleks oleme välja selgitanud kahe Appli teeninduse asukoha, mis avatakse alles kl 10.

Hommikut alustame oluliselt varem - juba kl 7, istume oma jullasse ja läheme maale, et teha varahommikune jalutuskäik ca 3 km kaugusel asuvasse maailmakuulsasse Copacabana randa. Tee peale jäi palju põnevaid puid ja taimi, millest naine ei suutnud rahulikult mööduda. Pole varem olnud suurlinnas, kus kõvema tuulega potsatavad puude otsast tänavale küpsed mangod ning kahurikuulipuude viljad.


Orhideed kasvavad tänavapuude tüvedel. Linn on täis linnulaulu - suuremad papagoid on tuvide suurused aga on ka palju väikseid viirpapagoisid ning muid tundmatuid linde.

Puud tänavatel on ikka korralikud dzunglipuud:)

Ookeanis üldiselt eriti ujuda ei saa - kuna lained on väga suured, klassifitseerub enamiku inimeste tegevus kas üle lainete hüppamiseks või läbi lainete sukeldumiseks. Meie valisime esimese aga väga mõnus oli ikka :)


Tagasi jõudes võtsime jahi pealt arvuti ja kõvaketta ja kõmpisime Appli teenindusse. Esimeses kohas öeldi kohe, et enne nädalat ei toimu midagi. Sõitsime taksoga järgmisse. See oli juba asjalikum koht. Saime 50 euro eest kõvakettalt oma failid mälupulgale ja arvuti diagnostika lubati ka kahe päevaga ära teha.

Tulime rahulolevatena tagasi ja istusime jullasse aga siis märkasime, et jahtide vahel sekeldab Armada ehk meresõjaväepolitsei paat ja otsustasime igaks juhuks mitte veel jahi peale minna. Võtsime hoopis jullaga ette ekskursiooni lahele ja see osutus üliheaks ideeks! Algatuseks visiteerisime ühte merebaari ja ostsime sealt teepeale kaasa mõned külmad õlled. Edasi võtsime suuna sellele naljakale saarele, mida naine esimese hooga allveelaevaks oli pidanud.

Tegelikult on see hoopis kohalik Kuuli muna, mis erinevalt Tallinna omast on tõesti muna sarnane :), nimeks Forte da Lage. See on üks osa lahe sissepääsu kaitsvate fortide süsteemist, rajatud juba 300 aastat tagasi ja oma tänapäevase kuju saanud ca 100 aastat tagasi. Oli kasutusel veel 80-ndatel aga praeguseks täiesti maha jäetud.


Sõitsime jullaga fordi treppi ja kuna ühtegi keelavat märki polnud, lipsas naine sisse. Otse viis koridor kahuri laskeava juurde. paremale poole sellest jäid ilmselt sõjaväelise otstarbega ruumid ja vasakule olmeruumid alates köögist kuni pesuruumide ja tualettideni. Naine hiljem internetist luges, et seda forti kasutati eelmisel sajandil ka vanglana. Pole siis imestada, et siin olid täiesti rahuldavad elamistingimused. Internetis kirjutati ka, et praegu kuulub saar sõjaväele ja, et sinna turiste ei lasta. No ega me polegi mingid õiged turistid:)

Igatahes jäime oma ekskursiooniga säravalt rahule! Juba hakkaski vaikselt pimenema ja oli aeg naasta jahile.

29.detsember, kolmapäev

Hommikul tõstsime oma julla jahi tekile ja sõitsime sadamasse. Kohapuudust seal endiselt ei paistnud. Võtsime esimese sobiliku kai. Naine läks sadamakontorisse ja möllis meid sisse. selleks oli vaja jahi dokumenti, kindlustust ja passe. COVID sertifikaatide vastu huvi ei tuntud. Elektri ühendus oli taaskord kohalikku sorti ja ostsime adapteri 250 kohaliku raha eest. Pesumaja sadamal pole. Kütuse tanklat samuti mitte. Vesi paatide ümber on väga rokane, kai peal jooksevad suured prussakad. Panime otste peale igaks juhuks prussaka tõrjet, et nad meile paati ei roniks. Dušširuumid käivad kaardiga, mille eest eraldi maksma ei pea aga mida tuli pool päeva oodata. Sadamas pole remonditöökodasid. Olemas on Volvo Penta esindus ja ka üks nirakas paadivarustuse pood, kus müüakse valdavalt ohutusvarustust ning sööginõusid.

Sadamarestoranid on kohalike hulgas väga populaarsed ja seal on võimalik ka wifit kasutada. Tasuta wifi on põhimõtteliselt ka sadama kontoris.

Kesklinna piirkonda on jala 1,5 km, autoga 5 km (teed ja liiklus on kummalised). Takso saab üldiselt sadama parklast ja see on täitsa mõistliku hinnaga- üle 5 eurost arvet on üsna keeruline sõita. Linnas liigeldes tundub, et iga teine auto on takso. Samas kohalikud kasutavad Uberit, mis on siis veel soodsam...

Naine asus pesumaja otsingutele. Selleks suhtles ta naabruses oleva paadi omanikuga, kes, nagu üllatuslikult selgus, oli samuti teel Cape Horni poole. Itaallane Mario oli oma teekonda alustanud 2 aastat tagasi ja jäänud Rios koroonalõksu. Nüüd plaanis siis edasi sõita ... üksi! Jaht on tal selline 30 jalane. Mario pidi startima juba 28. detsembril. Vahetasime kontakte ja naine sai ka pesumaja telefoni.

Pesumaja telefon ei vasta. Ka sadamast saadud pesumaja telefoninumber ei vasta. Paistab, et tuleb ise kohale minna.

Lõuna paiku saabusid meie uued madrused Ragnar ja Fred. Nad panid oma asjad kajutisse ja läksid hotelli. Naine koos nendega, sest oli väike lootus, et hotellis saab ehk pesu pesta. Hotellis oli tõepoolest pesu pesemise teenus. Anti hispaaniakeelne kaart, kus oli pestavate riideesemete loetelu ja hinnakiri. Tuli märkida, mitu tükki vaja igat asja pesta. Naine ohkas raskelt, võttis google translate ja kadus hotelli vannituppa. Mnjah, pealle seda, kui must pesu oli liigi järgi hunnikutesse sorteeritud ja üle loetud, selgus, et hotelli hinnakirjas sellest enamikku pole. Rääkimata voodipesust, ei sisaldanud hinnakiri ka mitte ühtegi naisterahvaste riideeset ega aluspesu. Küllaga oli seal näiteks meeste lipsu pesu ja triikimine ... No mis teha sellega. Kas alustada piinarikkaid läbirääkimisi?

Naine suhtles Kaupoga. Kaupo lubas aidata nii pesumaja leidmise kui ka transpordiga. Samuti leppisime Kaupoga kokku, et läheme õhtul tema poolt soovitatud Samba klubisse. Seda olime lubanud oma tantsutreeneritele, et Rios tantsime sambat:) Samba klubi, kuhu minema pidime, oli nii populaarne, et sinna pidi laua ette kinni panema. Esialgu pani Kaupo laua neljale. Kuuldes meie sambaklubi plaanist, olid aga ka Fred ja Ragnar kohe tulijad.

Õhtul kell 20.00 kogunesid kõik sambahuvilised kesklinnas klubi nimega Carioca da Gema ees. Sambaklubi asub Lapa linnaosas, vana akvedukti juures, mis on turistide seas populaarne koht.

Sinna ei tohi turistid aga pimedal ajal kolama minna vältimaks röövi ohvriks langemist. Seega läksime kõik kohale taksodega. Melu oli juba tänaval äge! Klubis sees oli veel rahulik, sest bänd polnud alustanud. Tellisime joogid ja snäkid ja tutvusime ümbrusega. Eesti mõistes oli see koht paras urgas - käepärastest vahenditest kokku klopsitud. Teenindajad on head.

Kaupo rääkis kohaliku sambafestivali kohta, et see polegi tegelikult festival vaid võistlus, kus on karmid reeglid ja käib tihe rebimine. Esiteks on kaks kategooriat, üks on nn kõrgliiga ja teine tavaline. Enne võistlust toimub eelvoor, kus paarkümmend klubi võistlevad kõrgliiga koha eest. Igal aastal kukub kõrgliigast nii paar klubi välja ja paar tuleb asemele. Peamine võistlus käib siis kõrgliiga klubide vahel. Võistluseks on ehitatud on spetsiaalne samba staadion, kus on ca 1,5 km rada, mis on mõlemalt poolt ümbritsetud tribüünidega. Kohtunikud istuvad ka tribüünidel ja hindavad rada läbivaid klubisid erinevate kriteeriumite alusel alates tantsust ja kostüümidest kuni idee, teostuse ja teatraalsuseni. Toimuvad mitmed võistlusvoorud nt veerandfinaalid, poolfinaalid jne. Võitjatele on korralikud auhinnad lisaks aule ja kuulsusele:)

Meile näidatakse televiisorist tavaliselt mingit juppi kõrgliiga finaalist. Samas on paljudele kohalikele linnaelanikele on sambafestival nuhtluseks, mille eest põgenetakse linnast ära. Festival toimub üldiselt kuival ja kuumal aastaajal. Tarbitakse palju õlut, WC-sid on ebapiisavalt, mis tähendab, et sambafestivaliga levib linnas alati talumatu kusehais rääkis Kaupo.

Tagasi sambaklubisse. Bänd hakkas mängima ja me ei suutnud ära imestada - solistiks oli tumedanahaline seitsmekümnendates vitaalne vanahärra oma sama elurõõmsate poegade ja veel kahe heledanahalise tuima "kaadriga". Hoogsatele lugudele vahet ei jäetud ja korraga oli bänd laval 45 minutit. Siis pool tundi vahet ja uuesti 45 min. Nii kolm korda järjest.


Kohalikud vihtusid tantsida aga meie kriitilise pilgu kohaselt seal erilisi tantsuoskajaid polnud. See polnud ilmselgelt selline sambaklubi, millest eespool juttu oli.


Tantsisime meiegi. Küll oli tore üle pika aja tantsupõrandale saada:)

Kella 2 paiku öösel võtsime taas takso ja kobisime jahile magama.

30. detsember, neljapäev

Mees oli vahepeal blogimajanduse naise arvutisse üle kolinud ja naine asus taas usinasti pikalt telefoni kogutud blogi arvutisse tõstma ja üles laadima.

Saime Whatsuppi teate, et Veiko arvutit parandada ei õnnestu. Sõitsime taksoga Appli esindusse ja korjasime arvuti peale. Kuna vaid paarisaja meetri kaugusel Appli esindusest oli Ipanema rand, otsustasime ka selle üle vaadata. Ipanema randa teatakse vast kõige rohkem loo järgi: “The girl from Ipanema”

Jalutasime piki randa, mis Copacobana omast suurt ei erinenud, kuni kahte randa eraldava fortini ja võtsime takso sadamasse tagasi. Naise õhtu möödus blogiga toimetades.

Kaupo tuli ka külla ja pidasime aastavahetuse plaane. Kuna lubas vihmahooge, jäi esialgne plaan mäe otsas Jeesuse juures uut aastat vastu võtta kõrvale. Järgmine plaan oli sõita jahiga Copacabana ranna ilutulestikku vaatama. Internetis kirjutas, et selleks tuleb ennast registreerida aga kus või kuidas, selle kohta infot polnud. Sadamakapteni number ei vastanud juba teist päeva. Väga segane ühesõnaga. Igatahes leppisime kokku, et kuna Eesti uusaasta algab meie aja järgi kl 20, alustame meie oma pidu kl 19 ja kui presidendi kõne kuulatud, anname otsad ja teeme lahel väikese ringi ning sõidame Copacobanale kohale. Mis nad meile ikka teha saavad.

31. detsember, reede

Hommikul käisime Kaupo ja tema naisega aastavahetuseks lauale sööke-jooke ostmas. Naine oli vaimustuses, et toidupoes müüdi hapukapsaid! Saab teha korraliku eestlase jõuluroa - praekapsad keedukartuli ja vorstiga! Paremaks enam minna ei saa!

Natuke siiski ikka saab! Paadi juurde tulid mingid sadama asjapulgad ja küsisid, kas me tahame täna minna Copacobanale ilutulestikku vaatama. "Jah muidugi tahaksime", vastas naine kiiresti. Selle peale tulid ametnikud paati, kontrollisid laeva ja kapteni dokumente nõudes muuhulgas ka kapteni väikelaevajuhi luba! Küsiti näha ka päästeveste ja kontrolliti nende taadeldust. Samuti vaadati üle päästeparv. Kuna meie paat on mõeldud 10 inimesele, nõuti esialgu 10 inimese päästevestide olemasolu. Meil on 7 tükki aga seletasime, et inimesi on ainult 5. Lõpuks jäid nad sellega rahule ja nõudsid ainult, et kõik vestid peavad olema sprayhoodi all kättesaadavas kohas. Mehele pandi paberist rõngas käe ümber ja kästi näidata, kui keegi kontrollima tuleb. Meile näidati ka täpselt ala, kus tohime ilutulestiku ajal olla. Selline kord siis majas!

Naine naases peale asjaajamisi rahulolevana kööki. Tuleb välja, et kohalikud kartulit ei keeda - ainult friteerivad või küpsetavad ahjus. Naist see ei sega ja keedukartul läks tulele. Praekapsaste hautamine võttis küll palju gaasi aga üks kord aastas ju võib:) Uued madrused olid toonud leiba ja see läks nüüd lauale kilu ja munaga. Mehel jooksis suu vett.

Kella 7-ks jõudsid kõik jahi peale ja istusime lauda. Uutele madrustele oli see ilmselt "just another hapukapsas" aga meile, kes me olime Eestist juba kolm kuud eemal olnud, oli hapukapsas kartulite ja vorstiga peaaegu et jumalik toit. Vaevalt, et me seda enam enne tagasijõudmist saame...

Uut presidenti oli harjumatu vaadata aga kõne oli tasakaalukas ja hümni ajal krapsas naine sisemise vajaduse sunnil püsti ka ... naljakas, kuidas kodumaalt pikalt eemalviibimine mõjub:)

Head uut aastat Sulle, Eesti! Soovime, et meie poliitikutel jätkuks kainet mõistust ja julgust lõpetada oma rahva ahistamine koroonapiirangute ja elektihindadega ja lööme shampuseklaasid kokku!

Nii, järgmine projekt on kohaliku uusaasta vastuvõtmine. Nõud ruttu puhtaks ja anname otsad, et nautida päikeseloojangut Rio lahel. Naine võttis lahti naabrinaise kingitud rabarberi mulli, põrnitses linna kohal käsi laiutavat Jeesust ja meenutas möödunud aastat. Paljude inimeste jaoks oligi see abitult käte laiutamise aasta, põhjuseks teadagi mis. Meie küll käsi ei laiutanud aga riske oleme võtnud ohtralt. Siiani on jumal ja head inimesed aidanud, aga kuis edasi? ... homme tuleb kirikusse minna ja küünal panna ... tänutäheks!

Copacabanale jõudes oli juba pime. Libistasime ankru vette ja naine kattis laua suupistetega. Veepealt vaatamise ala oli jagatud kolmeks - väiksemad jahid ja kaatrid, suuremad jahid,  kaatrid ja laevad ning kruiisilaevad. Aluste vahel tuuseldas mereväe politsei, kellele tuli korduvalt näidata mehe rõngastatud kätt. Kaupo rääkis, et aastavahetusel koguneb Copacabana randa tavaliselt umbes 2 miljonit inimest st pea kaks Eestitäit! Sel aastal võttis linn ühistranspordi käigust ära, et COVIDi tõttu rahvaarvu rannal vähendada.

Ilutulestik oli muidugi võimas, kestis ca 20 minutit. Igatahes oli meeldejääv aastavahetus ja ilutulestikufännidele võib seda paika aastavahetuseks soovitada:)


1.jaanuar, laupäev

Hommikul lipsas naine linnapeale eesmärgiga mõni kirik üles leida ja headele hingedele küünal panna. Kolm korralikku kirikut ja kõik kell 11 päeval kinni:( Naine lonkis pettunult tagasi. See riik küll usklikkuse poolest silma ei paista.

Naine võttis sadamakohvikus kohvi ja laadis blogi üles. Üleslaadimine on igavene tüütus - iga postitus laeb üles umbes 30-45 minutit. Selle ajaga jõudis naine veel omleti ja jäätisegi ära süüa. Rohkem ei jaksanud... naine maksis usinale teenindajale tippi ning naases jahi juurde.

Mehed olid kusagilt rummi hankinud ja neil oli plaan pisut pummeldada. Naine ei viitsinud sellega tegeleda ja tuli mõttele võtta ka üheks ööks hotellituba - saab rahus blogiga tegeleda. BookingCom'is oli hulgaliselt võimalusi ja naine valis 75 euri eest nelja tärni hotelli Copacabana ranna kõrval. Saab hommikusupluse ka teha:)

Hotell oli oma esimese nooruse ära elanud ja interjöör oli pisut vanamoeline aga tuba osutus mitmetoaliseks apartmendiks köögi, elutoa ja üüratu vannitoaga, millest ei puudunud ka väikest basseini meenutav mullivann. Seda oli naisele nüüd ilmselgelt liiga palju ... sai vist broneerimisel mingi nupp valesti valitud...

Igatahes oli wifi ühendus hea ja blogi üleslaadimisega sai tegeleda oluliselt mugavamates tingimustes:)

2. jaanuar, pühapäev

Käes on Riost lahkumise päev. Otsustasime lahkuda pärastlõunal, et valges veel viimast korda vaateid linnale imetleda. Meie järgmine sihtkoht on Ilha Grande, kus elab kapten Luciano, kes oli valmis meid aitama Brasiiliasse sisse möllimisega Angra sadama kaudu juhul, kui see poleks Fernando de Norohnal õnnestunud. Tänutäheks tahame talle kingituse viia ja ühise lõunasöögi teha. Peale seda möllime end Angras Brasiiliast välja.

Kaupo tuli meiega Angrani kaasa. Ta pole varem sellist merereisi ette võtnud aga aastavahetuse ilutulestiku vaatamine andis talle julgust pikema sõidu ette võtmiseks.

Meie olime muidugi väga rahul - oli meil ju nüüd lisaks muule oma isiklik eesti - portugali keele tõlk pardal! Sellist luksust ikka sageli ei kohta:)

Liuglesime päikeseloojangus mööda Copacobanast

ja siis ka Ipanemast

Alles nüüd näeme suuri slumme ehk favelaid, mis mäenõlvadel linna kohal kõrguvad. Suuremad pidid olema elanike arvult Tallinna linna sarnased. Seal muuduvad normaalsed ligipääsu teed, mis muudavad favelasse pääsu aga ka materjalide ja asjade transpordi sinna väga vaevaliseks. Teisalt on seal muidugi miljonivaated ookeanile ja linnale. Koolid pidid asuma väljaspool favelaid st koolilapsed liiguvad ikka favelatest välja ka. Favelates on omad reeglid ja elukorraldus, mis on sageli kontrollitud kuritegelike jõudude poolt, kes tegelevad aktiivselt ka narkokaubandusega.

Kaupo näitab favelat, kuhu lauljanna Madonna omale residentsi on rajanud! Tal pidavat olema mingi eriliselt lähedane suhe Rio käsi laiutava Jeesusega... Favela tipus paistab tõepoolest mingi suurem hoonekompleks.


Edasi tulevad piirkonnad, kus elavad Rio rikkad (jalgpallurid, näitlelad jt). Kaugelt paistab madalate hoonetega - ilmselt siis villadega - kaetud maa-ala. Tuledevalguses Riot jagub veel miilideks.

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala