15. november, esmaspäev

Kuna on esmaspäev, käisid mehed hommikul veel paadipoes ja tõid tagavaraks anoode juurde (paistab, et neid ikka kulub siin soolases vees). Siis topiti kummipaat kokku ja seati jaht sõiduvalmis. Naine pani veel viimaseid blogipostitusi üles ning kella 16 paiku tõmbasime ankru välja ja seadsime nina Roheneeme saarte suunas.

Motoriseerisime saare tuulevarjust välja ja tõmbasime purje üles. Esimesed 2 päeva lubas prognoos mõnusat 8-10 m/s taganttuult, mis andis koos toetava hoovusega keskmiseks kiiruseks 6-6,5 knotsi. Mehed otsisid pilguga vaalasid, sest neid pidi saare ümber palju olema aga meie ei näinud.

Läks pimedaks ja planeerisime öövahid ning kobisime magama.

16-18. november, teisipäev kuni neljapäev

Tasapisi hakkavad tekkima rutiinid. Öistes vahikordades on esialgu vähemalt kas mees või naine olemas ja uued madrused ühinevad siis vastavalt suutlikkusele.

Tom põeb merehaigust ja pikutab esialgu palju oma kajutis. Vallot kõikumine ei sega, tema saab rahulikult ka kajutis laua taga istudes arvutitööd teha.

Naise ülesandeks on söögitegemine ja koristamine. Vallo aitab vahel nõusid pesta. Korra unustas naine ära, et Tomil on merehaigus ja rakendas ta tomatit lõikuma ... mõne minutiga oli Tom ise piinatud tomati nägu ja naine mõistis oma viga ... tomat sai siiski hirmkiirelt lõigatud:)

Õpetasime oma uutele madrustele peamisi meremehe sõlmesid ja selgitasime navigeerimise olulisemaid pöhimõtteid. Naine õpib iga päev mõned tunnid hispaania keelt, et Ladina-Ameerikas paadi sissemöllimisega toime tulla. Tom katsetab oma kalapüügivarustust ja sai isegi ühe pika randme jämeduse suurte hammastega luise kala kätte (mis läks kohe ka pannile). Kuna kalaraamatute abil teda identifitseerida ei õnnestunud, ristisime ta äranäljutatud barrakudaks ... äranäljutatud seepärast, et ühtegi kala vees näha polnud, merelinde samuti mitte - ookean on justkui välja surnud.

Vallo pühkis kokpiti põranda korralikult ära, et näha, kas tuul kõrval asuvast Sahaara kõrbest paadile liiva ka kannab, aga ei tulnud sealt midaga.

Päike paistab iga päev usinasti aga meie akusid päikesepaneelid paraku täis laadida ei jõua 360 ampertunnilisest akumahust kulutame päevas ca 80 Ah. Päikselise päevaga laeme keskmiselt 60 Ah.

Energia kokkuhoiuks kasutame purjetades tuulerooli. Päevasel ajal lülitame navigatsiooniseadmed välja. Öösel põlevad pidevalt (lisaks navigatsioonituledele) vaid kajuti kapteni laua kohal asuv tuli ja kokpiti tuli. Ülejäänusid lülitame sisse ainult siis kui vaja. Energiat kulub veel vee pumpadele ja erinevate seadmete akude laadimisele. Arvutiga saab töötada, kui motoriseerime.

19. november, reede

Hommikul, kui Tom lanti läks kontrollima, oli see taas otsast ära hammustatud. Vallo lubas nukrale Tomile, et täna kindlasti tuleb kala ja Tom pani ohates järgmise landi paadile järele lohisema. Tuul oli 7-8m/s ja toetava Kanaarihoovuse (ca +1kn) toimel purjetasime keskmiselt 6 knotsiga.

Lõuna paiku nägi naine ühtäkki, kuidas suur kalaparv möödus jahi tagant ca 50 m kauguselt - pontsakad 3-4 kilosed kalad hüppasid ujudes veest välja ja veiklesid päikese käes. "Kala-kala", hüüdis naine ja juba järgmisel hetkel oligi kala konksu otsas ja õng sirises. Vallo haaras õngeritva, Tom tormas oma kajutist kohale ja jagas Vallole korraldusi aga juba oli hilja, kala oli landi taas kaasa viinud. Nüüd istusid kõik koos ja arutasid, mida keegi järgmine kord tegema peab, kui kala näkkab. Tom võtab ridva, naine läheb rooli ja pöörab jahi vastutuult, Veiko tegeleb purjega, Vallo konksu ja kahvaga. Plaan paigas! Tom pani (vist nüüd juba küll oma viimase) landi nööri otsa ja siristas selle paadi taha trollima.

Tuju tõstmiseks vaaritas naine meestele õhtusöögiks suure potitäie boršisuppi, ei koonerdanud liha ega vorstiga:) Kausid pilgeni täis supiga olid meestele kärre jagatud ja söömaaeg vöis alata, kui järsku hakkas õng sirisema - kala kurivaim võtab alati kõige ebasobilikumal hetkel. Tom pani supikausi käest ja jooksis õnge hasrama. Veiko pani supikausi käest ja tormas rooli jahti pöörama. Naine haaras kolm kuuma supikaussi ja manööverdas nendega kreeni pööravas jahis nii hästi, kui sai. Vallo hindas olukorda kriitiliselt, kühveldas kiiresti oma kausi pisut tühjemaks, pani lauale, kui jaht taas horisontaalsemasse asendisse jõudis ning hakkas konksu ja kahva välja otsima.

Kõva madistamise tulemusel potsatas pirakas kuldmakrell lõpuks kokpiti põrandale. Naine läks otsima seda viina, mis oli mõeldud kalale lõpuste vahele valamiseks aga Vallo oli vahepeal juba jõudnud makrelli raskest puidust kala puhastamisalusega uimaseks lüüa. Tom oli saagiga säravalt rahul ja nõudis pilti trofeega - igati välja teenitud!

"Ma ju ütlesin Sulle, et täna saad kala", mugistas Vallo naerda ja sai kohe ka omale prohveti tiitli:)

Ehkki kõhud olid kõigil üpris täis nõuti, et naine siiski paremad fileetükid värskelt pannile paneks. Riivsaia ja munaga paneeritud kala oli imehea. Korkisime sinna juurde lahti ühe mulli ja tähistasime oma esimest korralikku kalasaaki. Päikeseloojang oli ka imeline!

20. november, reede

Hommikul kontrollis naine varusid - kõik leivad ja saiad hallitasid ja lendasid üle parda. Võileivale pealepanemise kraami oli see-eest ohtrasti. Tänutundega meenusid Jareku poolt soovitatud kaasaostetud pehned tortilla põhjad. Need seisavad hästi ja aitavad hädast välja oli Jarek öelnud ja täpselt nii oligi. Hommikusöögiks olid seega tortillad ja magustoiduks luba eile meestele väljareklaamitud väikesed ananassikonservid jogurti ja vahukoorega.

Ananassi konserve oli paraku järel ainult kolm, seega otsustas naine meeste kasuks oma magustoidust loobuda.

Istusime siis kokpitis, tortillad olid söödud. Naine limpsis kohvi ja mehed maiustasid ananassidega, kui mees äkki küsis: "Kas sellele maisile siis vahukoort ka peale saaks?" Mis maisile? Mis koort? Naine oli hetkeks segaduses ja märkas siis, et oli kogemata ananassikonservide asemel meestele laiali jaganud maisikonservid... "Mis te kohe ei öelnud!" "Näed siis kui leplikud mehed me oleme", mugistas Vallo naerda ja valas maisi peale jogurtit, et paremini alla läheks ... "No kui Sa meile homme herneid vahukoorega tood, siis me vast ikka küsiksime, et kuna neid reklaamitud ananasse saab", nokkis mees...

Naine kõkutab naerda siiani selle loo peale...

Tegelikult on meil täna vastavalt prohvet Kelmsaare prognoosile lendkalade päev. Lendavad tõepoolest kümnete kaupa igal pool jahi ümber aga kokpitti pole veel ükski lennanud. Kala pole õnnestunud saada, ehkki lupsu löövad nad küll jahi ümber ... isegi hai uime nägime ära.

Lõuna paiku vaibus tuul 4-5 m/s-le ja ööseks kadus sootuks (2 m/s). Pidime taas mootori kasutusele võtma. Esimest korda peale Biscaiat on taevas pea terve päeva ühtlaselt pilves ja päikest näha pole (vihma siiski pole). Päikesepaneelid üllatasid meid sellega, et laadisid hoolimata pilvedest, aku päevatarbimise täis so 80 ampertundi! Täitsa huvitav - päikeselise ilmaga sellist tulemust saavutada ei õnnestunud ... paistab, et meil on kaasas Eesti sudu-mudu ilmastikuoludele dimensioneeritud päikesepaneelid:)

Koos pilvede tulekuga läks väga soojaks - öösel kl üks on väljas 25° sooja. Magada on juba kergelt ebamugav sellise ilmaga. Ainult Tom käib ikka veel jopega ringi ... ei tea, kuidas ta Eestis elamisega hakkama saab ...

21. november, laupäev

Hommik algas Tomi tujurikkumisega - naine ja Tom istusid kahekesi vahis, kui õng kalakuulutavalt tärisema kakkas. Tom haaras kohe õnge, naine lülitas paadi mootori välja ja keris Tomi juhtnööride kohaselt teise õnge nööri kiiresti sisse. Juba oli platsis ka Vallo ja otsis välja kahva ning konksu. Tom võitles kuis jaksas kalaga, kes tundus olevat üsna tugev... jõudis ära öelda, et võtke rahulikult, siin läheb veel vähemalt 20 minutit ... ja läinud see kala oligi ... viis sunnik jälle landi kaasa.. Mõnisada meetrlt eemal hüppas ärapääsenud kala aga mitu korda lainetest välja ja nägime kõik kui suur ta tegelikult oli ... üle meetri pikk ja ikka kõvasti üle 10 kilo. Tomi meelest oli see marliin ja see teadmine viis ta masendusse, sest miskipärast oli ta veendunud, et teist sellist võimalust tal elus ei tule. Vallo puistas mõnuga soola haavale, tsiteerides kalaraamatust, kui hõrgutav ja pehme on marliini liha ja milliseid mütse ja saapaid selle nahast teha saab ja kuidas kalamehed selle pead suveniiriks kuivatavad .... naine kujutas juba elavalt ette, kuidas mingi kalapea jahi kokpiti laes kõlgub ja külmikusse muud ära ei mahu, kui kalafilee (ja muidugi õlled) ja oli tegelikult päris rahul, et elukas minema pääses...

Täna päeval tõusis temperatuur väljas 30 kraadini. Õnneks ei olnud päikest. Särki keegi naljalt selga panna ei tahtnud. Olime siiani väga hoolikalt ümber käinud oma mageda vee tagavaraga. Vett kulus peamiselt söögitegemisele, hambapesule ja mingil määral ka püütud kalade puhastamisele st paadi tekk tuli peale kala puhastamist ära pesta. Mees teatas täna meie kokkuhoiu programmi peale, et 360 liitrist laeva veepaakides kaasavõetud veest on alles 260 liitrit. Selle uudise peale otsustasime korraldada pesupäeva st veega siiski kokkuhoidlikult ümber käies pesime ennast kõik dušši all ükshaaval puhtaks. Nii tore oli vaadata justkui ümbersündinud õnnelikke dušširuumist väljujate nägusid:) Otsustasime, ei ookeaniülesõidul peame ka ikka nii üle nelja päeva sama protseduuri kordama.

Vallo oli juba eile toonud lagedale temaatilise kaardipaki "Sex & the sea" ja lõbustasime ennast tuulevaiksetes oludes "Tuhande" mängimisega, kui ühtäkki küsis Tom: "Mis kala see seal on?" Mõnesaja meetri kaugusel paistsid vees kaks suurt vaalapurakat. Kuna sõitsime parasjagu mootoriga, oli lihtne kurssi paindlikult muuta ja asusime tegelema vaalavaatlusega. See tähendas, et sõitsime vaalade järel hoides neist siiski aupaklikku ca 50 meetrist vahet. Tundus, et vaalad puhkasid veepeal - üks korra lõi sabaga lupsu, muidu olid nad hästi rahulikud. Lõpuks vaalad tüdisid jälitavatest paparatsodest ja lasid jalga.

Kui jahi ümber iseäranis massiliselt lendavad lendkala parved, mis Vallol suu vett jooksma ajasid, välja arvata, siis midagi muud märkimisväärset sel päeval ei toimunudki.